Rain Kooli: varjupaigamenetluse usaldusväärsust pole mõistlik liigsete eranditega õõnestada
Eestis on lühikese aja jooksul antud kaks signaali, et niinimetatud rahvusvahelise kaitse ehk varjupaigamenetluse väärkasutamine pole probleem, sest lõpuks teile halastatakse ja te saate ikkagi riiki jääda. Kuid me saame neid erandeid endale lubada vaid praegustes tingimustes, kus varjupaigataotlejate hulk on igati hallatav. See olukord võib aga muutuda, märgib ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma kommentaaris.
79 protsenti Soome politseinikest tunnetab, et Soomet läinud aastal tabanud varjupaigataotlejate tulv on oht ühiskonna turvalisusele. Kusjuures need, kes nii ütlevad, on tõelist politseitööd tegevad, igapäevase tegelikkusega kokku puutuvad politseinikud, kellele Soome meediakontsern Lännen Media oma küsitluse saatis.
79 protsenti ei ole mingi ”suurem osa” või ”üle poole”. 79 protsenti on neli viiendikku, massiivne enamus. Kui sisuliselt 80 protsenti politseinikest tunnetab, et üks ühiskond on ohus, siis pole see ka ühegi poliitiku kihutuskõne ega meelestatud kodaniku vihakõne. See on reaalsetel, hulgalistel ja pidevatel kogemustel põhinev tõdemus.
Seda tasub kuulata. Seda peab kuulama.
Kui lugeda küsitlusele vastanud politseinike vabatekstilisi kommentaare, siis hakkavad silma samad mured, ükskõik millises Soome osas vastanud politseinik oma tööd ei teeks:
- saabunute hulgas on palju politsei- või militaartaustaga nooremaid mehi;
- sugugi kõigi varjupaigataotlejate taust pole teada – ega saa selgeks kuigi kiiresti;
- osa tulijate arusaam näiteks seksuaalsusest ning naiste ja laste õigustest erineb märkimisväärselt põhjamaisest;
- arusaamad keelatust ja lubatust võivad samuti olla märkimisväärselt teistsugused;
- tegevusetus ja vastassoost kaaslase puudumine muudab meessoost varjupaigataotlejaid labiilseteks;
- varjupaigataotlejate vooga on kaasa tulnud ühiskonna lagundamisest huvitatud provokaatorid;
- eri usundite ja usuvoolude esindajate konfliktid vastuvõtukeskustes ja mujal ühiskonnas lisanduvad;
- saabunute hulk on nii suur, et selle haldamine seob arutult palju politsei ressursse isegi siis, kui probleeme on vaid väikse osa varjupaigataotlejatega.
Siinkohal peab meeles pidama, et Soomes käib jutt kümnetest tuhandetest varjupaigataotlejatest, kes mullu Soome lahe põhjakaldale saabusid. Ning need ei olnud nn kvoodipõgenikud ega Euroopa Komisjoni välja mõeldud ümberpaigutamiskava kohaselt organiseeritult ümber asustatud pagulased, vaid üks osa sellest sissepürgijate tsunamist, mis läinud aastal Euroopat tabas.
Kokku taotles Soomes 2015. aastal varjupaika 32 150 inimest, üheksa korda rohkem kui aasta varem. Et võrdlemine lihtsalt oleks, siis see teeb sama välja, nagu oleks Eestisse oleks ühe aastaga maabunud 8000 varjupaigataotlejat.
Mullu plahvatuslikult kasvanud massina Soome vooganud varjupaigataotlejad ei olnud – vahest mõnevõrra üllatusena – pärit eelkõige Süüriast, vaid peamiselt Iraagist, Afganistanist ja Somaaliast.
Nii. Ja kuidas see kõik puudutab Eestit? Meil on ju kaikki kunnossa, kõik korras ja kontrolli all. Eestisse leidis mullu tee 225 varjupaigataotlejat, kellest pea pooled on pärit Ukrainast. Ümberpaigutamiskava alusel pole siia jõudnud ühtki perekonda, tänini käib jutt teooria tasandil.
Muretsemiseks praegu tõesti justkui reaalset põhjust ei ole. Mulle aga teeb siiski muret üks trend, esialgu veel kaks juhtumit, aga see-eest tähelepanuväärsed juhtumid.
Eestis on lühikese aja jooksul antud kaks signaali, et niinimetatud rahvusvahelise kaitse ehk varjupaigamenetluse väärkasutamine pole probleem, sest lõpuks teile halastatakse ja te saate ikkagi riiki jääda.
Esimene juhtum on seotud 2011. aastal varjupaika taotlenud albaanlase ja tema perega, teine mullu oma taotluse sisse andnud Guinea kodanikuga. Mõlemal juhul oli skeem üsna sarnane – varjupaigataotluse esitas inimene, kelle puhul oli juba ette teada, et alust varjupaiga saamiseks ei ole. Guinealane Mamady Kaba oli kusjuures veel püüdnud maadlusvõistlustel osalemiseks hangitud Eesti viisat kasutades taotleda varjupaika Soomes, kuid Soome politsei saatis ta Eestisse tagasi.
Mõlemal juhul läks lugu edasi samamoodi – pärast seda, kui varjupaigataotlus tagasi lükati, jõudis lugu meediasse, kelle tähelepanu tõukas omakorda liikvele poliitikud. Kummalgi juhul olla tegemist korralikult lõimunud ja Eesti ühiskonnale vajalike inimestega… ja nii leitigi albaanlasele ning tema perele võimalus riiki jääda. Ka Mamady Kaba tulevik ei paista eriti tume, sest juba on teoksil seadusandlikud muutused, mis võimaldaksid temalgi üsna suure tõenäosusega Eestisse jääda.
Ma usun, et argumendid ühel või teisel või mõlemal juhul erandi tegemise poolt võivad olla veenvad. Ma isegi ei näe praegu vajadust vaielda selle erandi tegemise vastu.
Kuid kindlasti tuleks meil mõelda, kuidas mõjuvad need erandid varjupaigaprotsessi usutavusele.
Seni on saanud Eesti käituda varjupaigataotlejatega peenmehhaaniliselt nokitsedes ja iga kaasust süvitsi ning eraldi kaaludes vaid ühel lihtsalt põhjusel – et meile peaaegu polegi neid. See olukord võib aga kiiresti muutuda, nagu Soome näide suurepäraselt tõestab.
Piisab sellest, et mingid migratsiooniväilad Euroopas sulguvad – või Venemaa otsustab enda territooriumil olevaid kümneid tuhandeid Euroopasse soovivaid migrante Lääne kõigutamiseks üle piiri lubama hakata…
Ning kui meie ümber asuvad rikkamad riigid – nagu Rootsi või Soome – oma piirid sulgevad, võime me end vabalt leida olukorrast, kus see 8000 sissepürgijat aastat polegi enam nii ulme nagu täna tundub. Ja siis lendab kaunis kava nokitseda iga inimese avalduse kallal individuaalselt kohe vastu taevast.
Kas me sellises olukorras oleme ka huvitatud ilmarahvale saadetavast sõnumist, et Eesti on see riik, kuhu varjupaika ettekäändena kasutades saab ka siis, kui selleks alust ei ole?
Allikas: Vikerraadio kommentaar