Viktor Trasberg: mõisa köis on pikk
„Vaatamata sajandivanusele oma riigile ja üle veerandsaja aasta pikkusele järjestikusele vaba turumajanduse kogemusele väljenduvad inimesed endiselt moel, nagu Eesti polekski meie riik ja meie ühise huvi esindaja,“ märgib Viktor Trasberg Vikerraadio päevakommentaaris.
Vabariigi aastapäev on hetk, mis suunab ikka ja jälle mõtestama Eesti riigi olemasolu ja püsimise tingimusi. Meie igapäevast meediat vaadates-kuulates tundub, et nõukogude (ega isegi mitte vist orjaaeg) pole meie mõtteist ega retoorikast paraku kuhugi kadunud.
Vaatamata sajandivanusele oma riigile ja üle veerandsaja aasta pikkusele järjestikusele vaba turumajanduse kogemusele tundub sageli, et arusaam meie staatusest pole siiani paljudele kohale jõudnud. Riiki tajutakse ja sellest räägitakse kui millestki, mis eksisteerib inimestest eraldi ja asub kusagil kaugel. Nagu Vene ajal – olgu see siis impeeriumi või nõukogudemaa vormis.
Väga sageli näeme olukorda, kus inimesed väljenduvad otseselt sellisel moel, nagu Eesti polekski meie riik ja meie ühise huvi esindaja. Mõisa köis, las lohiseb.
Eesti riik ei olekski nagu midagi sellist, mis on loodud Eesti ühiskonna kestmise tagamiseks, vaid kuuleme, et ta on välja mõeldud inimeste kiusamiseks. Ühelt poolt, et miks riik ei anna head haridust või ei ehita häid kiirteid ja teiselt poolt, et miks mina pean panustama ning miks riik karistab mind maksudega.
Ei ole harvad väljaütlemised, kus lause esimeses pooles kutsutakse üles makse ära kaotama ja teises pooles nõutakse rohkem hea haridusega töötajaid ja riigi suuremat panustamist millele iganes.
Pole olemas Eesti ühiskonnast eraldi seisvat Eesti riiki.
Ameerika pastor Adrian Rogers on öelnud ka meil üsna tuntud fraasi: „Riik ei saa anda kellelegi midagi sellist, mida ta pole enne kelleltki ära võtnud.“ Tegemist on mõttetu lausega nii otseses kui ka sümboolses mõttes: riik ei saa kelleltki ära võtta kiirteed või tuumaallveelaeva, vaid riik on see, kes on võimeline neid looma.
Aga ma kohandaksin selle lause ümber ja sõnastaksin niimoodi: me ei saa Eesti riigilt saada midagi sellist, millesse me pole enne panustanud.
Pole olemas Eesti ühiskonnast eraldi seisvat Eesti riiki, vaid on täpselt selline riik ja ta pakub meile täpselt seda, mis on kogunenud meie enda inimeste panustamisest. Kui me ei panusta, siis ei saa meil ka olla neid asju, mida on võimeline pakkuma ainult riik: sõjaline kaitse, haridus, infrastruktuur ja õiguskord. Riikluse eest tuleb turumajanduse tingimustes maksta – mitte sümboolselt, vaid ikka raske Eesti euroga.
Siit praktiline küsimus – kuidas siis rahastada riiki, mis meile neid teenuseid pakub?
Samal ajal teatab Eesti tuntud ärimees samasuguse uhkusega, et tema ei kavatse maksude näol mitte sentigi panustada.
Põhjala kõrge maksukoormusega riike iseloomustab üks selge erinevus Ida-Euroopa riikidest – usaldus oma riigi vastu. Rootslased ja taanlased on nõus maksma kõrgemaid makse, sest teavad, et riigi raha kulutatakse tema enda huvides. Ja on uhkuse asi panustada oma riiki.
Samal ajal teatab Eesti tuntud ärimees samasuguse uhkusega, et tema ei kavatse maksude näol mitte sentigi panustada oma vanemate pensionimaksetesse ega oma laste võimalikku arstiabisse – las teised maksvad!
Eestis käsitatakse jõukamate suuremat panustamist kui karistamist. Selline loogika on vastuolus maksuteooria ning inimese käitumise loogikaga. Rikkamatel inimestel on nimelt alati rohkem riiki vaja kui vaesematel. Nad saavad ühiskonnalt rohkem ja seega on loomupärane, et ka panustatakse suhteliselt rohkem.
See ei ole karistamine või kiiremini jooksjate pidurdamine. Eesti liikumine tulevikku ei ole võrreldav kiirjooksuvõistlusega, kus vaid üks on parim ja teised langevad põrmu. Vastupidi, tegemist on pika rännakuga tulevikku, kus kõik peavad jõudma koduväravasse.
Viimane kui üks. Ainult nii saame püsida rahva ja riigina ka järgmised sada aastat.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar