Soome professor: Venemaa käitumine muutub üha ohtlikumalt irratsionaalseks
Venemaa jõukasutus-, välis- ja turvalisuspoliitika põhineb üha vähem loogikal ning Kreml on loonud oma reaalsuse, kus millest tahes on võimalik teha tüliallikas. Eestit ja Soomet ei kipu Venemaa aga enam üldse tunnistama iseseisvate subjektidena. Kokkuvõttes oli perestroika Venemaa kontekstis suurem üllatus kui praegune välispoliitiline olukord, märgib Tampere ülikooli rahvusvahelise poliitika professor Tuomas Forsberg ERR.ee-le antud pikemas intervjuus.
Natsionalistlik ja läänevastane suhtumine on Venemaal aasta taguse olukorraga võrreldes pisut taandunud, märgib Forsberg Tallinna kesklinna kohvikus, kuhu ta on veerandtunniga kõndinud sadamast, otse laevalt, mantlihõlmad valla. Lehesahisevat Kadriorgu palistab pehme valgus, mida enamasti saab kogeda vaid renessansiaegsetel maalidel. Sügis näitab end oma parimal moel – ent 48-aastane professor tunnistab, et on murelikum kui kunagi varem.
”Venemaa jõukasutus ei põhine enam otseselt loogikal. Kui [teine] Tšetšeenia ja Gruusia sõda käisid veel Venemaa poliitikaga igati kokku ja olid hoolikalt ette valmistatud operatsioonid – ning isegi Krimmi küsimuse problemaatilisus oli teada – siis sõjalise jõu kaasamine Ida-Ukrainasse ja Süüriasse osutab, et Venemaa on valmis hoopis uuteks, irratsionaalseteks sõjalisteks riskideks.”
Kremli käitumisele on Tuomas Forsbergi hinnangul kaks võimalikku seletust: kas on senine suhteline edu muutnud Vladimir Putini hulljulgeks (Forsberg kasutab soome keele sõna vauhtisokeus, mis viitab inimese kalduvusele suuta ümbrust seda vähem tähele panna, mida kiiremini inimene liigub) või tunneb Putin end haavatud karuna – tuleb olla ründav ja riskida, muidu jääd kaotajaks.
Kokkuvõttes oli perestroika Venemaa kontekstis suurem üllatus kui praegune välispoliitiline olukord.
Niinimetatud uus normaalsus Venemaa moodi tähendab halbu uudiseid ka Eestile ja Soomele. Kui idanaaber elab enda loodud tegelikkuses, tähendab see, et ratsionaalsed argumendid ja faktid ei garanteeri enam midagi. Arusaam, et koguni mõistlikul määral naabri ootustele vastamisest pole enam kasu, on mõjunud Eestist sõbralikuma retoorikaga harjunud Soomele külma dušina.
”Soomet on viimaste aastate jooksul tabanud meediakampaania, mille käigus on muu hulgas väidetud, et Soome on lääneriikide lõa otsas või et Soome rikub Pariisi rahulepingut, ostes Saksamaalt tanke. Lisaks on viimase aja püsiteema [Soomes elavate vene või vene-soome perede] lapsed [, kelle kohta Vene meedias väidetakse mh, et Soome riik võtab neid ”etnilise puhastuse” eesmärgil oma vanematelt ära],” kirjeldab Forsberg.
Venemaa inimõiguste ombudsmani viimane raport pühendaski ebaproportsionaalselt suure osa tähelepanust Soomes elavate venelaste inimõiguste väidetavatele rikkumistele, kasutades valesid või pooltõdesid, millel polnud faktidega suurt pistmist.
”Venemaal on raske tunnistada Eestit või Soomet subjektidena. Selle asemel, et näha asju ka väikeriikide vaatevinklist, mõeldakse Kremlis, et kui meie nende eest ei otsusta, tuleb ja teeb need otsused keegi meile vaenulik jõud,” seletab Forsberg.
Nagu tellimise peale kostab kõrvallauas istuva mehe sülearvutist sissetuleva Skype’i kõne helin. Alanud venekeelsest vestlusest selgub hetk hiljem, et helistatakse Peterburist.
Tagasiteel autoritaarsusesse – juba aastast 1998
Tegelikult ei ole Venemaa vajumine üha enam autoritaarseks riigiks olnud Tuomas Forsbergi jaoks kuigi üllatav. Soome välispoliitilises instituudis valmis juba 1998. aastal analüüs, kus vastupidiselt toonastele üldistele suundumustele prognoositi, et Venemaa hakkab taas selles suunas liikuma. Forsberg oli üks analüüsi autoritest.
”Tegime oma järeldused muu hulgas Venemaa tollase avaliku debati ja riigis üha enam levima hakanud tugeva juhi ihaluse põhjal,” räägib tänane professor ja lisab, et kokkuvõttes oli näiteks perestroika Venemaa kontekstis suurem üllatus kui praegune välispoliitiline olukord.
Samas leiab Forsberg, et Läänes tuleks olla ettevaatlik Venemaa ”vangistamisega igavesse erinevusse”, nagu ta ennast väljendab. Ta tuletab meelde, et maailmas on olnud ajajärk, mil rõhutatult otsiti eurooplaste ja ameeriklaste erinevusi – ning mis päädis ”pisierinevuste nartsissismiga”, kalduvusega leida erinevusi pisiasjades, vaadates mööda põhimõttelistest sarnasustest.
”Julgen pakkuda, et teatud humaansed väärtused ühendavad siiski ka tänapäeva Venemaad ja lääneriike. Iseasi on, kui suure mänguruumi see ühisosa jätab Venemaa naabruses olevatele väikeriikidele. Usun, et see ruum on pigem koridor – ja üsna kitsuke,” tõdeb Forsberg, tõuseb ja tõmbab mantli selga, et jõuda bussiga Tartusse loengut pidama.
Väljas on valgus endiselt nii maaliliselt sulnis, et paratamatult tundub, nagu poleks kõiksus kuulnud meie jutust sõnagi. Või ignoreeriks seda sundimatus rahus – tulgu, mis tuleb, just täna on nii.