Rain Kooli: rahvus(lus)est, äärmuslusest ja Eesti kestmisest
3. märtsil kell 8.56 vajutasin ma oma arvutis ühele nupule ja Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalis avaldus artikkel, millest sai alguse üks viimase aja kõige enam tähelepanu pälvinud poliitteemasid Eestis. Artikkel kandis pealkirja “Riigikokku valitud Jaak Madison: natsismis ja fašismis on palju positiivset”. Tänaseks on see põhjustanud terve kajastuste, vastulausete ja arvamuslugude kavalkaadi ning ammu väljunud Eesti riigi piiridest.
Tähelepanus pole mitte midagi imekspandavat. 60-80 miljonit inimelu nõudnud Teine maailmasõda, 6 miljonit mõrvatud juuti, miljon natside “eutanaasiaprogrammi” ohvrit ja 12 miljonit Saksamaa heaks tööle pandud orja… selle hävitustöö fakt kui selline viib automaatselt selleni, et natsionaalsotsialismi ja fašismi pooldavatel, õigustavatel või nendes “ka positiivseid külgi nägevatel” seisukohtadel hoitakse nii Eestis kui ka laias maailmas hoolikalt silm peal.
Kogu sündmuste ahela käivitanud artikli avaldamisele järgnenud kuue ööpäeva jooksul oleme ERRi uudisteportaali toimetus ja mina isiklikult saanud hulga tagasisidet – osa viisakam ja osa mitte –, milles on esitatud rida väiteid või küsimusi. Vastan neile siin võimalikult selgelt.
1. Tõstes Jaak Madisoni blogipostituse valgusvihku teeme me “Kremli tööd”.
On üsna arusaadav, et ilma toonase blogipostituseta ei oleks võimalik täna midagi valgusvihku tõsta. Ehk et pidagem silmas, mis siiski oli olemas kõigepealt – mitte ajakirjanduses avaldatud uudis, vaid Jaak Madisoni täiesti avalikus ruumis avaldatud mõtisklus natsionaalsotsialismi ja fašismi positiivsetest külgedest. Kui mure seisneb selles, et Kreml võib selliste postituste olemasolu Eesti vastases propagandas ära kasutada, siis ehk teeb Kremli tööd ikkagi iga inimene, kes taolise mõttekäigu algselt kirja paneb.
2. Jaak Madisoni postituse näol oli tegemist noore inimese maailmavaatelise mõtterännakuga.
Võimalik. Siiski pole tegemist alaealise süüdimatu kirjatööga, vaid täiskasvanud mehe mõtetega, mille avaldamist ning avaldatuna hoidmist on olnud võimalik umbes tuhat päeva kaaluda.
3. Jaak Madison ei pooldanud ega õigustanud oma blogipostituses totalitaarseid režiime, vaid lihtsalt justkui vaagis neid mitme kandi pealt.
Tsiteerin: On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge kuid samas selline nn "range" kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärgul sõjatööstuse arengule, viis see siiski riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks…
Juhin tähelepanu sellele, kuidas natsionaalsotsialistliku korra iseloomustamiseks on kasutatud topeltpehmendust: sellest räägitakse niinimetatud “range” korrana – lisaks sõnale “niinimetatud” on käiku läinud ka jutumärgid.
Tsiteerin veel: minu silmis on fašismi näol tegemist ideoloogiaga, mis koosneb üsna paljudest positiivsetest ning rahvusriigi säilimiseks vajalikest nüanssidest…
Siinkohal on kommentaarid vist juba liigsed.
4. Need, kes juhivad tähelepanu totalitaarsuselembelistele kommentaaridele, on rahvuse ja rahvusluse vastased.
Kui üks eestlane peab ohtlikuks flirti režiimidega, mille olemusse kuulub eestlaste riikluse välistamine ning eestlaste taoliste väikerahvaste kasutamine peenraha või kahurilihana maailmavallutuslikes plaanides, siis kuidas on see eestlane rahvuse vastu? Natsionaalsotsialism ja fašism ei ole mingit pidi Eesti-meelsed ideoloogiad, mistõttu ei saa nende ega nende sümpatiseerijate kritiseerimist kuidagi pidada rahvuse vastaseks.
Mis rahvuslusse puutub, siis õigus pidada end rahvuslaseks on igal eestlasel, kes hoiab oma keelt ja kultuuri ning on uhke oma päritolu, juurte ja sünnimaa üle. Rääkimata eestlastest, kes on lisaks eelnevale üles kasvatanud kolm tulevast eestlast, ületades sellega “rahvuse taastootmiseks” vajaliku lävendi – mida ei saa sugugi öelda iga end sõnades rahvuslaseks nimetava äärmuslase kohta.
Rahvusluse ja äärmusluse oluline vahe seisneb aga selles, kas oma mõtteviisi lähtekohaks võetakse millegi poolt või millegi vastu olemine. Rahvuslane on eelkõige oma rahvusliku kuuluvuse, keele, kultuuri ja sünnimaa poolt (olles neid reaalsel vajadusel valmis ka elu hinnaga kaitsma), äärmuslane aga paljude nähtuste, inimrühmade, rahvuste ja üksikisikute vastu, kuna need moodustavat – tihti moonutatult ja/või ülepingutatult ette kujutatud – ohu.
Lihtsalt öeldes: ühisosade leidmisele suunatud rahvuslane näeb olemasolevas tegelikkuses parimat võimalikku, olles samas loomulikult valmis ka halvimaks; vastandumisest tõukuv äärmuslane ei näe olemasolevas tegelikkuses midagi head, päästev homne saabub aga läbi raudse enesekehtestamisega saabuva jõu triumfi.
5. Madisoni ja EKRE teemaliste artiklite autorid on bolševikud, vasakäärmuslased, leninlik-stalinlik-brežnevliku ideoloogia kandjad, liberastid, multikulti-ultraliberaalsuse pooldajad, kommunistid…
On huvitav, kui lühikesel skaalal opereerib osa äärmuslikema mõttelaadi esindajatest. Piisab kriitilistest tähelepanekutest “omade” aadressil, kui tähelepanekute esitaja on liigitatud teise äärmusesse, jättes kõrvale kõik võimalikud vahepealsed variandid (näiteks, et uhke rahvuslane võib olla ka väärtusliberaal või pidada bolševismi ja kommunismi samasugusteks põrgutee sillutisteks nagu natsionaalsotsialismi).
6. Madisoni ja EKREga seotu avalikustajad ei kohtle samamoodi teisi erakondi ega paljasta näiteks kommunismi pooldjate seisukohti.
See väide ei vasta lihtsalt tõele. Viimati 21. veebruaril osutas ERR-i uudisteportaalis avaldatud uudis sotsiaaldemokraatide ridades riigikokku kandideerinud Inna Nazarova valimiskampaaniale, mille käigus too lubas oma valijatele mh lihtsustatud korras kodakondsuse andmist.
On päevselge, et kohe, kui mõni Eesti riigikogu liikmetest kirjutab mõnes blogitekstis näiteks kiitvalt Stalini Nõukogude Liidu vasekaevanduste saavutustest, pehmendades sealjuures Gulagi mõrvarlikku olemust, tuuakse selline tekst ka uudistes avalikkuse tähelepanu alla.
Kusjuures saabunud tagasisides esinebki just nimelt ühe läbiva Madisoni mõtteid õigustava elemendina ka väide, et aga Stalini Nõukogude Liidus ju ka…
Õige, stalinism oli vähemalt sama laastav ja koletu ning Eesti riikliku iseseisvuse suhtes sama vaenulik nagu natsionaalsotsialism. Kuid tänapäeva maailmas ei eksisteeri mingit vajadust asetada kaht (tegelikult vägagi teineteise sarnast) autoritaarset süsteemi kaalukaussidele ning teha nende vahel valikut ühe kasuks.
***
Kokkuvõtteks julgen ma siiski väita, et Jaak Madison teadis täpselt, mida ja miks ta oma blogiteksti kirja pani ning see, et seda nüüd mainekujunduslikel eesmärkidel kahetsetakse, ei muuda algset eesmärki ega fakti. Jah, ma olen nõus, et selliste tekstide päevavalgele tulemine annab Kremli propagandamasinale võimaluse kinnistada sealses propagandas niigi valitsevat Eesti kuvandit väikese vastiku natsiriigina. Ning seetõttu väidan ma, et iga flirt natsionaalsotsialismi ja fašismiga on vesi Eesti iseseisvuse vastasuse veskile.
Ja see on põhjus, miks Eesti Rahvusringhäälingul pole mitte ainult õigust, vaid ka kohustus seda teemat kajastada.
ERR-i uudisteportaalil on vastuartikli kirjutamise kokkulepe EKRE juhatuse liikme Martin Helmega. Avaldame Helme artikli kohe, kui see toimetusele laekub.