Anneli Tõevere-Kaur: omapärased inimesed äratavad meid poolunest üles

Välisilm, saatejuht Aarne Rannamäe (Foto: ERR)
Anneli Tõevere-Kaur
16.09.2016 10:38
Rubriik: Arvamus

"Alati on väga erilised inimesed need, kes suudavad loobuda võimust. Just niisugune oli meie seast lahkunud Aarne Rannamäe," kirjutab Anneli Tõevere-Kaur oma arvamusloos, kus ta käsitleb erilisuse erinevaid külgi.

Keskealise mõnusas mugavuskookonis elava inimesena ei saa ma juba mõnda aega mööda vaadata sellest, kui väga me ühetaolisusest pääsemiseks vajame enda ümber teistsuguseid inimesi – omapäraseid ja erilisi.

Sellesama mõtte on Iris Murdoch pannud oma romaanis “Liivaloss” (eesti keeles ilmunud aastal 2005) peategelase Bill Mori pähe, kelle meelest ekstsentrilised inimesed näitavad meile, et asjad võivad käia ka hoopis teisiti.

Aga kust neid erilisi inimesi võtta, kas neid ikka leidub? Enamus meist vajub ju elu kulgedes mingisse kindlasse vormi, käime kodu ja töö vahet, õhtud lähevad teleka ja arvuti ees ja lõputu nõiaring ongi valmis. Et sellest pääseda, on esmalt tarvis taibata oma olukorda.

Erilistest inimestest mõeldes tasub meelde tuletada kooliaega, sest paraku kuulub igasuguse süsteemi juurde teistsuguste väljatõrjumine. Kes tahab kuuluda gruppi, peab mingilgi määral tunnistama seal kehtivaid reegeid, olgu need siis üles kirjutatud või üksnes tajutavad.

Tuletage meelde – küllap on igaühe klassikaaslaste seas olnud mõni teistsugune poiss või tüdruk, keda muu seltskond omaks pole tahtnud võtta. Elu toredus tuleb neil aga mängu hiljem, täiskasvanueas, kui oma ilmavaate ja õpituga saab midagi peale hakata. Siis näemegi, et nii mõnigi noortekambast välja jäänu võtab oma nutikuse ja teistsugususega elus midagi ägedat ette – seal, kus loeb isikupära.

Kui märkan kellegi eristumist, märkan ennekõike vabadust – inimese julgust olla see, kes ta on.

Eristumist on muidugi mitut sorti ja selle juured ei pea just sel viisil kooliaega ulatuma.

Alati on väga erilised inimesed need, kes suudavad loobuda võimust. Just niisugune oli meie seast hiljuti lahkunud Aarne Rannamäe. Ta on intervjuudes maininud, et pakkumisi ajakirjandusest mujale liikuda tehti talle korduvalt. Meelis Atonen on neist ühe ka avalikustanud. Ent just ajakirjanduses võis Rannamäe jääda iseendaks ja olla vaba. Targa inimesena teadis ta seda hästi, ülemeelitamine talle ei mõjunud.

Läbinägelikkus kuulus tema omapära juurde. Ja kõige muu seas armastas ta väga oma suvekodu ja sealset rahu. Ka see räägib temast palju.

Pahatihti peetakse “normist” kõrvalekaldujaks inimest, kes näib (või ongi) teistest endassetõmbunum. Olen kokku puutunud olukordadega, kus seda pannakse pahaks. Ometi on üsna tõenäoline, et oma eraldatuses suudab selline inimene luua midagi uut – võibolla ta maalib, kirjutab näidendeid või teeb muusikat. Võib-olla on ta vabatahtlik mõne looduskaitseorganisatsiooni juures. Või käib ratsutamistundides. Või on elupõline raamatukoi ega suuda loobuda pidevast ideede otsingust, vajadusest uute mõtete järele, mida kaante vahelt leida loodab.

Lennart Meri oli ilmselt Eesti kõigi aegade kõige omapärasem president. Kangesti tahaks jälle näha meie riigi ees seismas sama julget meest või naist, kes ei laseks võimul ja ametlikkusel oma isiksust ära varjutada.

Kui märkan kellegi eristumist, märkan ennekõike vabadust – inimese julgust olla see, kes ta on. Minu imetlus kuulub näiteks selgi moel eristuvale kolleegile, viiekümnendates naisele, kelles on aimata mõnusat hipilikkust. Ta kannab süsimusta lehvivat juuksepahmakat, erksat värvi riideid, tuhiseb tööle täpselt õigeks ajaks jalgrattal, seljakott seljas, ja suvel käib rahumeeli kontoris paljajalu. Sellist vabadust näha on tore, see toob naeratuse näole.

Eristumine tähendab enamasti suurt julgust. ETVs jooksis suvel film Ameerika füüsikust Richard Feynmanist, kelle ideed aitasid välja selgitada kosmosesüstiku Challenger katastroofi põhjuseid. Õnnestumiseks tuli tal vastu astuda uuringugrupis valitsevale hierarhilisele ja jäigale meeleolule, mis ei jätnud palju ruumi loomingulisusele – see oli Feynmani üks põhilisi omadusi. Leidus neidki, kes oleksid soovinud varjata õnnetuse põhjuste avalikukstulekut.

Mängufilm “Challenger” (Inglise 2013), kus peaosas on William Hurt, teeb piltlikult selgeks, miks on teistsuguseid – süsteemiväliseid – inimesi hädasti tarvis.

Viimasel ajal on mul tihti meeles Lennart Meri. Ta on ilmselt Eesti kõigi aegade kõige omapärasem president. Kangesti tahaks jälle näha meie riigi ees seismas sama julget meest või naist, kes ei laseks võimul ja ametlikkusel oma isiksust ära varjutada.

Omapära on innustav. Vahel kujutlen, kui värvikas sõnastuses teeks Meri tuule alla praegusele lõputule poliitkemplusele. Oma vaimsusega suudaks ta meidki teisele rajale tõmmata. Näidata teisi väärtusi. Tühistada võimu tähtsust ja elustada vaimu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

täna vikerraadios