Riho Laurisaar: Euroopa Hääl – porgand või batoonike?
Propagandasõjas pidi nii olema, et tavaliselt võidab see, kes karjub rohkem. On kuidagi vähetõenäoline, et üks ühine venekeelne telekanal Euroopa Hääl, mille loomise idee Balti riikide ja Soome endised ajakirjandusjuhid hiljuti Euroopa komisjonile esitasid, suudaks üle kõlada kõigist neist lugematutest Vene telekanalitest, kui nende näitamist näiteks Baltikumis ei peatata.
Ühiskanali idee tuleneb ilmselt suuresti rahapuudusest, kuid ühiskanali idee puudus on kindlasti ka, et sellega on raske otseselt kõnetada eri maades elavat venekeelset rahvast, kel on erinevad probleemid. Mis viib tagasi juba pronksiöö sündmuste järel tekkinud küsimuseni – kui teha venekeelne telekanal, siis kellele, milleks ja mida seal ikkagi olema peaks? Seitse aastat tagasi veeres see pall kellegi käest minema, läks kaotsi ja nüüd leiti see siis taas üles. Aga küsimused on samad.
Kas seda kanalit on vaja meile, eestlastele, et me saaks end rahulikumalt tunda ja mõelda, et vähemalt mingi samm Vene propagandale on vastu astutud? Või on seda vaja näiteks eestivenelastele, kes võiks sealt tõepärasemat infot saada?
Eeldusel, et idee pearõhk on eelmise lause viimases osas, on asjaga võib-olla pisut valest otsast peale hakatud, sest see lähtub veendumusest, et venekeelne meediatarbija vaatabki PBK-d või mis tahes Vene telekanalit selleks, et ammutada sealt päevas ämbritäite viisi ajupesu ja valeväiteid. Arvan, et see pole nii.
Eeldatavasti vaatavad nad televisiooni ikka meelelahutuse, ajaviite pärast. Ja Vene telekanaleid seetõttu, et sealt saavad nad meelelahutust neile arusaadavas keeles, läbi neile arusaadavate koodide.
Uue venekeelse telekanali loomise mõtte juures on palju räägitud selles, et see annaks venekeelsele televaatajale parema võimaluse siinse ühiskonnaeluga paremini kursis olla, tutvuda siinsete poliitikute ja nende ideedega ning ehk anda ka oma tagasisidet. Selline arusaam lähtub ikkagi arvamusest, et see kõik hirmsasti huvitab venekeelseid vaatajaid. Aga äkki ei huvita? Või äkki huvitab, aga mitte niipalju, et ta seepärast kodus uuema Vene krimiseriaali pealt kanalit tahaks vahetada ja kuulata, mida tema jaoks võõrad Marko Mihkelson või Ester Tuiksoo räägivad. Näited on juhuslikud.
Kui me ise elaksime väikeriigis Venemaa ja saaksime vaadata piiritaguse Suur-Eesti saateid, millega me oleme harjunud ja kus on meile tuttavad näod, siis suhtuksime ilmselt samuti üsna leigelt või koguni tõrjuvalt ideesse jälgida regulaarselt ühiskonnaelusaateid Venemaalt, mis on meile võõras. Selle näite kontekst võib olla pisut äraspidine, kuid lähtun praegu arvamusest, et inimesed tahavad jälgida siiski pigem meelelahutust kui poliitikat.
Hoopis teine jume oleks aga venekeelse telekanali ideel siis, kui see keskendukski kultuurile ja meelelahutusele. Pikitagu sinna vahele siis ka neid ülikondades onusid olulistel teemadel rääkima. Ehk keegi kuulabki, kui see jutt kahe hea saate vahel on.
Mõistagi – venekeelse kultuuriprogrammi tootmine on ilmselt veelgi kallim, kui pelgalt pintsakute näitamine. Aga mis siis. Ega siis sõda arvelauaga võideta.
Inimesed on päris sageli lihtsamad, kui arvatakse. Vähemalt oma soovides. Enamus meist tahab elult lihtsaid asju – turvatunnet, täis kõhtu ja meelelahutust. Ma usun, et nendele lihtsatele soovidele tulekski suhtlemine oma kaasmaalastega üles ehitada.
Seni on kogu debatt võimaliku venekeelse telekanali loomise ümber liikunud hämmastavalt palju laps-vanem tasandil, lähtudes põhimõttest, et „nendele ajudeta otudele tuleb ju ükskord selgeks teha, millises riigis nad elavad ja millest siin ühiskonnas parasjagu tegelikult räägitakse“. Arvan, et need, keda see huvitab, on võimelised neid asju mingil määral ka ise uurima. Ja pealegi ei meeldi isegi lastele, kui neile hakatakse selgeks tegema, et tegelikult on kommi asemel märksa tervislikum porgandit süüa.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar