Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Mari-Liis Lill: minu kõne taga olen ainult mina ise
Teisipäeval loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva üritusel erakordse tähelepanu pälvinud kõne pidanud näitleja Mari-Liis Lill ütles ETV saates "Kahekõne", et viimastel päevadel on temalt kõige rohkem küsitud küsimus "Kes su kõne kirjutas?" Lill kinnitas saates, et kõne on täiesti tema enda töö. Sellega saavutatud tähelepanu kavatseb Lill aga koos põlvkonnakaaslastega kuidagi maailmaparandamiseks är
Näitlejate ees tunnen ma end sageli kohmetult. Võib-olla sellepärast, et ma olen pisut juhm teatriasjades, aga võib-olla ma arvan, et näitleja räägib ainult seda, mis on talle ette kirjutatud. Kuidas tegelikult on?
Aga miks sellisel juhul [end] kohmetult tunda, pigem peaks näitleja ennast kohmetult tundma?
Näitleja elukutse, jah, tähendab seda, et sa ütled neid sõnu, mille keegi teine on kirjutanud, aga näitleja on ju ka inimene väljaspool seda elukutset. Ma tean, et kõik näitlejad väljaspool oma tööaega räägivad siiski neid mõtteid, mis neile inimesena pähe tulevad.
Selles mõttes võib mõista inimeste üldist... no, ka kohmetust - et tuli üks näitleja, rääkis riigikogus, ütles väga ootamatuid sõnu ja tegelikult raputas seda küllaltki vaikset üritust (25 aastat loominguliste liitude pleenumist).
Jah, mu elukaaslane [Ivo Uukkivi -toim] tegi nalja, et ma sain vist üritusest valesti aru, et see oli mõeldud toreda juubelipeona, aga ma läksin ja hakkasin osutama.
Üks minult viimastel päevadel enim küsitud küsimusi on see, kes mu kõne siis tegelikult kirjutas. On küsitud pahatahtlikumalt ja vähem pahatahtlikult, ka väga sümpaatselt - et oleme väga poolt ja selle tõttu tahaksime teada, kes teil töögrupis olid, kes on selle kõige taga. Kas Daniel Vaarik...
Eero Epner näiteks?
Pean kahjuks kõiki kurvastama - selle taga ei olegi kedagi [teist]!
Ei ole mingeid suhtekorraldajaid?
Isegi ei ole toimetajat. Toimetatud on seda täpselt nii palju, et lasin oma elukaaslasel selle hilistel öötundidel üle lugeda. Ta ütles, et võiks ühe koha peal öelda "tuleks" asemel "tuleb". On tugevam.
Kuidas see protsess siis tegelikult kujunes?
Kuna Eesti teatriagentuur seda üritust korraldas, siis helistas mulle Ott Karulin teatriagentuurist ja tegi sellise ettepaneku. Olin üllatunud, võtsin mõtlemispausi, mõtlesin, et kes talle kõik on ära öelnud, et ta minuni jõudis... aga minu kodanikutunne ei lubanud mul keelduda.
Ses mõttes sama teema, mida ma kõnes käsitlesin - vastutus kipub hajuma ja tekkima tunne, et küll keegi räägib... ja siis ei räägigi keegi. Ma usun sügavalt, et kui sa tahad midagi väljendada, millega sa rahul ei ole, siis tuleb seda teha. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks ma käitunud kõigi oma põhimõtete vastaselt.
Kirume ainult garderoobides ja nurga taga?
Just nimelt.
Te läksite kiruma sinna kõnepulti? Või mis see õigupoolest oli?
Ei, ma läksin rääkima seda, mis mulle tänasel päeval oluline tundub. Tõstatama küsimusi, pakkuma enda võimuses olevaid lahendusi.
Mõned kõige "skandaalsemad" mõtteavaldused: üks oli see, et kasutasite nii teravat sõna nagu "okupatsioon". Miks siis nii karmilt?
See ei olnud minu isiklik hinnang Tallinna linnavalitsuse tegevusele. See väljendas seda, et demokraatlikus riigis suur hulk inimesi tunneb, et nende pealinn on piltlikult öeldes okupeeritud.
Okupatsioon omab eesti rahva mineviku kontekstis kõiksuguseid tähendusi. Ega meil pole okupatsioon selles tähenduses, et meid represseeritakse - keegi ei saada meid ju Tallinna linnast välja. See on kujund sellest, et [inimestel] on tunne, et meie kõigi ühiste asjade ajamise asemel tegeletakse sellega, et ollakse võimul. Mingist hetkest tundub, et seda võimu on võimatu kõigutada.
Aga mis mõttes - inimesed on ju valinud selle võimu ja kui sel aastal tulevad uued kohalikud valimised, valitakse ilmselt taas seesama võim.
Jah.
Inimesed on ju oma arvamust avaldanud.
On, aga siis on see teine pool (keda ei ole sugugi vähe), kes on avaldanud vastupidist arvamust. Tõepoolest, demokraatias võidab see, kellel on rohkem hääli. Aga kuna Tallinna linnavõim on juba pikka aega püsinud samana, siis - nagu igas arenevas süsteemis - oleks võib-olla vaja vahetust, uusi mõtteid. Ja kuna tundub, et seda ei paista kusagilt, siis tekib see tunne.
Mida arvate sellest Edgar Savisaare reaktsioonist, et võib-olla te mõtlesite hoopis Stenbocki maja okupeerimist?
Jah, mingist küljest vaadatuna võib ju ka öelda, et Stenbocki maja on okupeeritud. Tõepoolest, võimul olev partei on olnud võimul juba mõnda aega. Aga mulle tundub siiski, et järgmised kohaliku omavalitsuse valimised võivad olla veidi rohkem prognoositavad kui riigikogu valimised.
Kuidas peaks teie käsitluse kohaselt okupatsioon lõppema, kuidas okupatsiooni lõpetada?
Niimoodi, et kõik teised erakonnad, mis samuti sooviksid Tallinna linna hea käekäigu eest seista, astuksid samme, et kõnetada seda sihtgruppi, kes valib Keskerakonda. Tegelikult ollakse sellest ju mingis mõttes loobutud. Ma tean, et kõik parteisekretärid praegu kindlasti vaidleksid mulle vastu - et me teeme palju brožüüre vene keeles ka -, aga mingit sisulist tahet jõuda venekeelse elanikkonnani näen ma sotsiaaldemokraatide juures, kuid teiste juures väga ei näe.
Kas te ei näe siis seda ohtu, et teid kistakse - või on juba kistud - kohalike valimiste kampaaniasse, mis tegelikult on juba käivitunud?
Oht on igal pool, aga ma ei karda seda, kuna mul pole endiselt plaanis ühegi erakonnaga liituda. Mul on ainult hea meel, kui minu mõtteavaldus viib uute mõtteavaldusteni.
Aga teie väiteid võidakse ära kasutada.
Me elame vabas riigis ja võime tsiteerida ükskõik kelle mõtteid. Kui mulle tundub, et neid on kasutatud täielikult vales kontekstis, siis küllap ma võtan enda kaitseks sõna.
Nii et te oleksite tegelikult nõus andma oma mõtteid poliitilise võitluse kasutusse?
Ei, mitte nii, et ma oleks nõus neid andma, aga ma näen, et neid juba võetakse.
Võtame teise skandaalse teema - venelased. Te vihjasite tegelikult, et venelaste häält ei ole Eestis piisavalt kuulda võetud. Kas ma saan õigesti aru?
Jah, nii ma vihjasin. Ja haridusminister juba vastas ka Postimehe arvamusrubriigis, et see debatt peeti ära 20 aastat tagasi. Ma olin siis üheksa-aastane, ma kahjuks ei saanud selles osaleda...
Ma saan aru, et osalisele eestikeelsele õppele üleminekut on juba pikalt edasi lükatud, aga kui reaalsus on ikkagi see, et selleks ei olda ikka valmis, siis ei ole ju mõtet seda mängu mängida, et teen siis eesti keeles, kui ametnik tuleb ja muidu katsume kuidagi muudmoodi nihverdada.
Demokraatlikus riigis ei peaks olema nii, et me katsume üksteist petta, vaid me peaksime jõudma nii kaugele, et me oleme valmis.
Mida te ise venelastega teeksite? Annaksite neile kodakondsuse? Või võimaldaksite rohkem asju ajada Eestis vene keeles?
[vaikib] Ei annaks kodakondsust, kohe esimese asjana. Ega võimaldaks ajada rohkem asju vene keeles. Küll aga kasvataks valmisolekut, et eesti inimene oleks ka võimeline rääkima vene keeles. Pealekasvav põlvkond seda ju tegelikult ei ole, sellepärast puudub ka dialoog.
Aga kasvataksin ka valmisolekut õpetada neid rääkima eesti keeles. Lihtsalt tundub, et see tähtaeg on ikkagi liiga vara kätte jõudnud.
Kuidas te ise seletate selle kõne fenomenaalset mõju? See on rahvusringhäälingu portaalis vist kõige loetum tekst läbi aegade.
See tuleb mulle üllatusena. Eks ma seletan seda ikkagi eelkõige nõnda, et kui selle kõne oleks pidanud mõni praegustest tegevpoliitikutest, siis sellel ei oleks seda kõlapinda.
Tegelikult ma ju ei tõstatanud ühtegi küsimust, mis mõtlevale inimesele niikuinii teada ei oleks. Sellest, mis on valesti, on tegelikult palju räägitud. Ma arvan, et selle kõlapinna laiahaardelisus peitub selles, et inimene, näitleja, kellest ei oleks osanud oodata, et ta oskab formuleerida ka enda mõtteid, et ta üldse oskab rääkida, seda tegi.
On öeldud, et nüüd on kõnelnud ka uus põlvkond. On see tegelikult ka nii, et teie selja taga on veel teisi, kes nii mõtlevad, nagu teie?
Loomulikult, minu selja taga on palju teisi, kes niimoodi mõtlevad. Ma arvan, et nad on ka kõnelenud... lihtsalt kui sa selles infomüras kirjutad arvamusartikli ega loe seda ette riigikogu saalis, loevadki seda sinu sõbrad ja veel 30 inimest. See lihtsalt ei tõuse esile selle möllu sees.
Teie põlvkonda on nimetatud ka Y-põlvkonnaks. Mis põlvkond see võiks olla?
See tähendab paljude jaoks erinevat asja.
Meie põlvkond sai täisealiseks millenniumivahetusel. See pole ju veel see põlvkond, kes oleks kasvanud ainult iseseisvas Eestis. Ma olen kaheksa aastat oma elust elanud Nõukogude Liidus. Sellest mõttes ei saa erisust [eelmiste põlvkondadega võrreldes] luua ka sellelt pinnalt.
See ongi vist see põlvkond, kes on piiri peal - tal on veel õrnad mälestused sellest, mis oli, ja palju uut infot sellest, mis järgnes. Viimastel päevadel minuni jõudnud infos on päris palju räägitud sellest, miks see põlvkond on nii inertne. Mulle tundub, et ta ei ole inertne, ta lihtsalt ei ole leidnud seda väljundit, et teda kuulda võetaks.
Suhtumine on selline, et kui ei meeldi, astu ära?
Lisaks ka see, mida ma oma kõnes puudutasin - et me saame aru, et sulle ei meeldi, aga miks sa ei tee paremini? Ühest küljest õigustatud küsimus, aga ma arvan, et üks inimene ei saa ühe päevaga Eesti riiki täielikult ümber korraldada. Ma teen paremini neid asju, mis on minu võimuses ja igaüks peaks tegema paremini neid asju, mis on tema võimuses.
Edgar Savisaar on andnud soovituse, et oleksite pidanud rääkima sellest, kuidas taastada rahva usku Eestisse.
Eks ma sellest ju mingis mõttes ka rääkisin. Ta soovitas mul rääkida ka lastest ja maainimestest - mida ma ka ju tegelikult, küll põgusalt, tegin.
Rahva usku ei saa selles mõttes taastada, et usk ongi usu küsimus. Sa kas usud või ei usu, seda ei argumenteeri ümber mitte mingi nipiga. Ma võin pidada järgmise kõne ja öelda, et Eesti rahvas, uskuge Eestisse, aga peab olema, mida uskuda.
Naispoliitikute puhul on öeldud ikka seda, et neid ei võeta tõsiselt. Äkki on naisnäitlejatel lihtsam oma sõnumit kuulutada?
Ma arvan, et kui arvestada seda "kes su kõne kirjutas?", siis ei võeta eriti tõsisemalt.
Poliitik on ikkagi poliitik?
Tema puhul me võib-olla kahtleme vähem, kes selle taga on. Erakond, jah, aga me anname ikkagi [just nimelt] talle sõna.
Näitleja puhul on see võib-olla ikkagi ühekordne efekt. Ta rääkis - ohhoo! Me kuulasime hinge kinni pidades, sest ta ei ole varem rääkinud, ta on ainult tsiteerinud. Aga võib-olla ei ole[ks] sellel, kui ta teist korda räägib, enam seda tähendust.
Mis ideaalis võiks pärast seda kõnet juhtuda?
Võiks juhtuda see, mis juba natukene juhtub - et see ei jää ainsaks sõnavõtuks. Et kõik need küsimused, mis seal on tõstatatud (ja nad on ju küsimused ka sellepärast, et mul ei ole neile kõigile ka endal vastuseid), see dialoog ei vaibuks. Näiteks kui Postimehe arvamusrubriik saadab lõigud minu kõnest inimestele, keda see puudutas, siis nad võtavad vaevuks sellele vastata. Ma olen väga tänulik selle eest.
Ma loodan, et inimesed, kes tunnevad, et neid on puudutatud (võib-olla neile on ka ülekohut tehtud), võtaksid vaevaks vastata. Ainult dialoogis sünnib tõde.
Ja ma loodan, et ka see... ükskõik mis tähega me tähistame... see põlvkond, minuealised inimesed, võtavad vaevaks kõneleda. Eks me oleme juba ka omavahel arutanud, et kui üks asi on saanud nii suure tähelepanu, siis mingis mõttes on see ju ka positsioon, mida me kas või kunstnikuna igatseme - et meid kuulatakse. Seda ei saa kasutamata jätta. Ma usun, et mingis vormis tuleb saada kokku ja neid asju edasi arutada. Ma veel täna ei ütle, mis see vorm on, aga ma loodan lähiajal seda teha.
Näidend, mis on [teid] suuresti inspireerinud seda kõnet looma, on värskelt lavale tulnud Stoppardi "Laevahukk". Tegelikult on selle näidendi paatos ju see, et sa võid ju revolutsiooni teha, aga mingil hetkel midagi ei muutu.
Jaa, aga see näidend räägib ka sellest, mida me peame selleks mingiks hetkeks. Loomulikult ei tea me, mis juhtub saja aasta pärast, aga igal juhul on parem viis elamiseks teha midagi nii kaua, kui sa saad, selle asemel et loota sellele, et tulevad põlvkonnad elavad õndsuses.
Seal on ka tsitaat, et "kui sa ei suuda oma elu korraldada käesolevas hetkes õnnelikuks, siis on ülim kõrkus hakata korraldama nende elu, kes tulevad pärast sind." Ma küll usun, et kuigi revolutsioonid ebaõnnestuvad, kuigi tehakse palju vigu ning nagu me ajaloost näeme, jõuavad kõik mõttevoolud oma äärmusesse ja naeruväärsuseni, tasub igal juhul teha, unistada ja püüda selles hetkes parimat.
See näidend pakub väga palju huvitavaid analüüsivõimalusi. Kui palju see aitab, et te olete semiootikat õppinud?
Näidendi analüüsimisel? Ma arvan, et mitte kuigivõrd. See võib-olla aitab mõnede teiste asjade analüüsimisel, aga ega sada protsenti kindel ei saa olla. Eelkõige aitas see mind tookord üldise jõuharjutusena ajule.
Kas anonüümsed netikommentaarid on tõeline rahvademokraatia või mõttetu võsa?
Kusagil seal keskel.
Kas te usute, et rahvakogu muudab Eesti poliitikategemist?
Ma usun. Ma loodan.
Milline on teie unistuste roll.
[vaikib pikalt] Lavastaja.
Aga miks sellisel juhul [end] kohmetult tunda, pigem peaks näitleja ennast kohmetult tundma?
Näitleja elukutse, jah, tähendab seda, et sa ütled neid sõnu, mille keegi teine on kirjutanud, aga näitleja on ju ka inimene väljaspool seda elukutset. Ma tean, et kõik näitlejad väljaspool oma tööaega räägivad siiski neid mõtteid, mis neile inimesena pähe tulevad.
Selles mõttes võib mõista inimeste üldist... no, ka kohmetust - et tuli üks näitleja, rääkis riigikogus, ütles väga ootamatuid sõnu ja tegelikult raputas seda küllaltki vaikset üritust (25 aastat loominguliste liitude pleenumist).
Jah, mu elukaaslane [Ivo Uukkivi -toim] tegi nalja, et ma sain vist üritusest valesti aru, et see oli mõeldud toreda juubelipeona, aga ma läksin ja hakkasin osutama.
Üks minult viimastel päevadel enim küsitud küsimusi on see, kes mu kõne siis tegelikult kirjutas. On küsitud pahatahtlikumalt ja vähem pahatahtlikult, ka väga sümpaatselt - et oleme väga poolt ja selle tõttu tahaksime teada, kes teil töögrupis olid, kes on selle kõige taga. Kas Daniel Vaarik...
Eero Epner näiteks?
Pean kahjuks kõiki kurvastama - selle taga ei olegi kedagi [teist]!
Ei ole mingeid suhtekorraldajaid?
Isegi ei ole toimetajat. Toimetatud on seda täpselt nii palju, et lasin oma elukaaslasel selle hilistel öötundidel üle lugeda. Ta ütles, et võiks ühe koha peal öelda "tuleks" asemel "tuleb". On tugevam.
Kuidas see protsess siis tegelikult kujunes?
Kuna Eesti teatriagentuur seda üritust korraldas, siis helistas mulle Ott Karulin teatriagentuurist ja tegi sellise ettepaneku. Olin üllatunud, võtsin mõtlemispausi, mõtlesin, et kes talle kõik on ära öelnud, et ta minuni jõudis... aga minu kodanikutunne ei lubanud mul keelduda.
Ses mõttes sama teema, mida ma kõnes käsitlesin - vastutus kipub hajuma ja tekkima tunne, et küll keegi räägib... ja siis ei räägigi keegi. Ma usun sügavalt, et kui sa tahad midagi väljendada, millega sa rahul ei ole, siis tuleb seda teha. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks ma käitunud kõigi oma põhimõtete vastaselt.
Kirume ainult garderoobides ja nurga taga?
Just nimelt.
Te läksite kiruma sinna kõnepulti? Või mis see õigupoolest oli?
Ei, ma läksin rääkima seda, mis mulle tänasel päeval oluline tundub. Tõstatama küsimusi, pakkuma enda võimuses olevaid lahendusi.
Mõned kõige "skandaalsemad" mõtteavaldused: üks oli see, et kasutasite nii teravat sõna nagu "okupatsioon". Miks siis nii karmilt?
See ei olnud minu isiklik hinnang Tallinna linnavalitsuse tegevusele. See väljendas seda, et demokraatlikus riigis suur hulk inimesi tunneb, et nende pealinn on piltlikult öeldes okupeeritud.
Okupatsioon omab eesti rahva mineviku kontekstis kõiksuguseid tähendusi. Ega meil pole okupatsioon selles tähenduses, et meid represseeritakse - keegi ei saada meid ju Tallinna linnast välja. See on kujund sellest, et [inimestel] on tunne, et meie kõigi ühiste asjade ajamise asemel tegeletakse sellega, et ollakse võimul. Mingist hetkest tundub, et seda võimu on võimatu kõigutada.
Aga mis mõttes - inimesed on ju valinud selle võimu ja kui sel aastal tulevad uued kohalikud valimised, valitakse ilmselt taas seesama võim.
Jah.
Inimesed on ju oma arvamust avaldanud.
On, aga siis on see teine pool (keda ei ole sugugi vähe), kes on avaldanud vastupidist arvamust. Tõepoolest, demokraatias võidab see, kellel on rohkem hääli. Aga kuna Tallinna linnavõim on juba pikka aega püsinud samana, siis - nagu igas arenevas süsteemis - oleks võib-olla vaja vahetust, uusi mõtteid. Ja kuna tundub, et seda ei paista kusagilt, siis tekib see tunne.
Mida arvate sellest Edgar Savisaare reaktsioonist, et võib-olla te mõtlesite hoopis Stenbocki maja okupeerimist?
Jah, mingist küljest vaadatuna võib ju ka öelda, et Stenbocki maja on okupeeritud. Tõepoolest, võimul olev partei on olnud võimul juba mõnda aega. Aga mulle tundub siiski, et järgmised kohaliku omavalitsuse valimised võivad olla veidi rohkem prognoositavad kui riigikogu valimised.
Kuidas peaks teie käsitluse kohaselt okupatsioon lõppema, kuidas okupatsiooni lõpetada?
Niimoodi, et kõik teised erakonnad, mis samuti sooviksid Tallinna linna hea käekäigu eest seista, astuksid samme, et kõnetada seda sihtgruppi, kes valib Keskerakonda. Tegelikult ollakse sellest ju mingis mõttes loobutud. Ma tean, et kõik parteisekretärid praegu kindlasti vaidleksid mulle vastu - et me teeme palju brožüüre vene keeles ka -, aga mingit sisulist tahet jõuda venekeelse elanikkonnani näen ma sotsiaaldemokraatide juures, kuid teiste juures väga ei näe.
Kas te ei näe siis seda ohtu, et teid kistakse - või on juba kistud - kohalike valimiste kampaaniasse, mis tegelikult on juba käivitunud?
Oht on igal pool, aga ma ei karda seda, kuna mul pole endiselt plaanis ühegi erakonnaga liituda. Mul on ainult hea meel, kui minu mõtteavaldus viib uute mõtteavaldusteni.
Aga teie väiteid võidakse ära kasutada.
Me elame vabas riigis ja võime tsiteerida ükskõik kelle mõtteid. Kui mulle tundub, et neid on kasutatud täielikult vales kontekstis, siis küllap ma võtan enda kaitseks sõna.
Nii et te oleksite tegelikult nõus andma oma mõtteid poliitilise võitluse kasutusse?
Ei, mitte nii, et ma oleks nõus neid andma, aga ma näen, et neid juba võetakse.
Võtame teise skandaalse teema - venelased. Te vihjasite tegelikult, et venelaste häält ei ole Eestis piisavalt kuulda võetud. Kas ma saan õigesti aru?
Jah, nii ma vihjasin. Ja haridusminister juba vastas ka Postimehe arvamusrubriigis, et see debatt peeti ära 20 aastat tagasi. Ma olin siis üheksa-aastane, ma kahjuks ei saanud selles osaleda...
Ma saan aru, et osalisele eestikeelsele õppele üleminekut on juba pikalt edasi lükatud, aga kui reaalsus on ikkagi see, et selleks ei olda ikka valmis, siis ei ole ju mõtet seda mängu mängida, et teen siis eesti keeles, kui ametnik tuleb ja muidu katsume kuidagi muudmoodi nihverdada.
Demokraatlikus riigis ei peaks olema nii, et me katsume üksteist petta, vaid me peaksime jõudma nii kaugele, et me oleme valmis.
Mida te ise venelastega teeksite? Annaksite neile kodakondsuse? Või võimaldaksite rohkem asju ajada Eestis vene keeles?
[vaikib] Ei annaks kodakondsust, kohe esimese asjana. Ega võimaldaks ajada rohkem asju vene keeles. Küll aga kasvataks valmisolekut, et eesti inimene oleks ka võimeline rääkima vene keeles. Pealekasvav põlvkond seda ju tegelikult ei ole, sellepärast puudub ka dialoog.
Aga kasvataksin ka valmisolekut õpetada neid rääkima eesti keeles. Lihtsalt tundub, et see tähtaeg on ikkagi liiga vara kätte jõudnud.
Kuidas te ise seletate selle kõne fenomenaalset mõju? See on rahvusringhäälingu portaalis vist kõige loetum tekst läbi aegade.
See tuleb mulle üllatusena. Eks ma seletan seda ikkagi eelkõige nõnda, et kui selle kõne oleks pidanud mõni praegustest tegevpoliitikutest, siis sellel ei oleks seda kõlapinda.
Tegelikult ma ju ei tõstatanud ühtegi küsimust, mis mõtlevale inimesele niikuinii teada ei oleks. Sellest, mis on valesti, on tegelikult palju räägitud. Ma arvan, et selle kõlapinna laiahaardelisus peitub selles, et inimene, näitleja, kellest ei oleks osanud oodata, et ta oskab formuleerida ka enda mõtteid, et ta üldse oskab rääkida, seda tegi.
On öeldud, et nüüd on kõnelnud ka uus põlvkond. On see tegelikult ka nii, et teie selja taga on veel teisi, kes nii mõtlevad, nagu teie?
Loomulikult, minu selja taga on palju teisi, kes niimoodi mõtlevad. Ma arvan, et nad on ka kõnelenud... lihtsalt kui sa selles infomüras kirjutad arvamusartikli ega loe seda ette riigikogu saalis, loevadki seda sinu sõbrad ja veel 30 inimest. See lihtsalt ei tõuse esile selle möllu sees.
Teie põlvkonda on nimetatud ka Y-põlvkonnaks. Mis põlvkond see võiks olla?
See tähendab paljude jaoks erinevat asja.
Meie põlvkond sai täisealiseks millenniumivahetusel. See pole ju veel see põlvkond, kes oleks kasvanud ainult iseseisvas Eestis. Ma olen kaheksa aastat oma elust elanud Nõukogude Liidus. Sellest mõttes ei saa erisust [eelmiste põlvkondadega võrreldes] luua ka sellelt pinnalt.
See ongi vist see põlvkond, kes on piiri peal - tal on veel õrnad mälestused sellest, mis oli, ja palju uut infot sellest, mis järgnes. Viimastel päevadel minuni jõudnud infos on päris palju räägitud sellest, miks see põlvkond on nii inertne. Mulle tundub, et ta ei ole inertne, ta lihtsalt ei ole leidnud seda väljundit, et teda kuulda võetaks.
Suhtumine on selline, et kui ei meeldi, astu ära?
Lisaks ka see, mida ma oma kõnes puudutasin - et me saame aru, et sulle ei meeldi, aga miks sa ei tee paremini? Ühest küljest õigustatud küsimus, aga ma arvan, et üks inimene ei saa ühe päevaga Eesti riiki täielikult ümber korraldada. Ma teen paremini neid asju, mis on minu võimuses ja igaüks peaks tegema paremini neid asju, mis on tema võimuses.
Edgar Savisaar on andnud soovituse, et oleksite pidanud rääkima sellest, kuidas taastada rahva usku Eestisse.
Eks ma sellest ju mingis mõttes ka rääkisin. Ta soovitas mul rääkida ka lastest ja maainimestest - mida ma ka ju tegelikult, küll põgusalt, tegin.
Rahva usku ei saa selles mõttes taastada, et usk ongi usu küsimus. Sa kas usud või ei usu, seda ei argumenteeri ümber mitte mingi nipiga. Ma võin pidada järgmise kõne ja öelda, et Eesti rahvas, uskuge Eestisse, aga peab olema, mida uskuda.
Naispoliitikute puhul on öeldud ikka seda, et neid ei võeta tõsiselt. Äkki on naisnäitlejatel lihtsam oma sõnumit kuulutada?
Ma arvan, et kui arvestada seda "kes su kõne kirjutas?", siis ei võeta eriti tõsisemalt.
Poliitik on ikkagi poliitik?
Tema puhul me võib-olla kahtleme vähem, kes selle taga on. Erakond, jah, aga me anname ikkagi [just nimelt] talle sõna.
Näitleja puhul on see võib-olla ikkagi ühekordne efekt. Ta rääkis - ohhoo! Me kuulasime hinge kinni pidades, sest ta ei ole varem rääkinud, ta on ainult tsiteerinud. Aga võib-olla ei ole[ks] sellel, kui ta teist korda räägib, enam seda tähendust.
Mis ideaalis võiks pärast seda kõnet juhtuda?
Võiks juhtuda see, mis juba natukene juhtub - et see ei jää ainsaks sõnavõtuks. Et kõik need küsimused, mis seal on tõstatatud (ja nad on ju küsimused ka sellepärast, et mul ei ole neile kõigile ka endal vastuseid), see dialoog ei vaibuks. Näiteks kui Postimehe arvamusrubriik saadab lõigud minu kõnest inimestele, keda see puudutas, siis nad võtavad vaevuks sellele vastata. Ma olen väga tänulik selle eest.
Ma loodan, et inimesed, kes tunnevad, et neid on puudutatud (võib-olla neile on ka ülekohut tehtud), võtaksid vaevaks vastata. Ainult dialoogis sünnib tõde.
Ja ma loodan, et ka see... ükskõik mis tähega me tähistame... see põlvkond, minuealised inimesed, võtavad vaevaks kõneleda. Eks me oleme juba ka omavahel arutanud, et kui üks asi on saanud nii suure tähelepanu, siis mingis mõttes on see ju ka positsioon, mida me kas või kunstnikuna igatseme - et meid kuulatakse. Seda ei saa kasutamata jätta. Ma usun, et mingis vormis tuleb saada kokku ja neid asju edasi arutada. Ma veel täna ei ütle, mis see vorm on, aga ma loodan lähiajal seda teha.
Näidend, mis on [teid] suuresti inspireerinud seda kõnet looma, on värskelt lavale tulnud Stoppardi "Laevahukk". Tegelikult on selle näidendi paatos ju see, et sa võid ju revolutsiooni teha, aga mingil hetkel midagi ei muutu.
Jaa, aga see näidend räägib ka sellest, mida me peame selleks mingiks hetkeks. Loomulikult ei tea me, mis juhtub saja aasta pärast, aga igal juhul on parem viis elamiseks teha midagi nii kaua, kui sa saad, selle asemel et loota sellele, et tulevad põlvkonnad elavad õndsuses.
Seal on ka tsitaat, et "kui sa ei suuda oma elu korraldada käesolevas hetkes õnnelikuks, siis on ülim kõrkus hakata korraldama nende elu, kes tulevad pärast sind." Ma küll usun, et kuigi revolutsioonid ebaõnnestuvad, kuigi tehakse palju vigu ning nagu me ajaloost näeme, jõuavad kõik mõttevoolud oma äärmusesse ja naeruväärsuseni, tasub igal juhul teha, unistada ja püüda selles hetkes parimat.
See näidend pakub väga palju huvitavaid analüüsivõimalusi. Kui palju see aitab, et te olete semiootikat õppinud?
Näidendi analüüsimisel? Ma arvan, et mitte kuigivõrd. See võib-olla aitab mõnede teiste asjade analüüsimisel, aga ega sada protsenti kindel ei saa olla. Eelkõige aitas see mind tookord üldise jõuharjutusena ajule.
Kas anonüümsed netikommentaarid on tõeline rahvademokraatia või mõttetu võsa?
Kusagil seal keskel.
Kas te usute, et rahvakogu muudab Eesti poliitikategemist?
Ma usun. Ma loodan.
Milline on teie unistuste roll.
[vaikib pikalt] Lavastaja.
Toimetaja: Rain Kooli