Rein Pakk: ülekuumenev pausideta maailm
Põhjuseid, miks Arvo Pärt on maailma kuulsaim elav helilooja on kindlasti mitu, kuid üks lihtne ja ilmne põhjus on minu arust see, mida Tõnu Kaljuste on kirjeldanud kui tööd vaikusega, sellega, mis on enne ja pärast noote.
Pärt kirjutab pigem muusikat, mis koosneb pausidest nootide vahel kui nootidest. Pausid on aga need, mis annavad kõigele tempo ja rütmi. Muusikale, mõttele, kõnele, kultuurile, elule. Selles mõttes ongi see vaikus, mis on nootide vahel oluline. Vahest olulisemgi kui noodid ise. Pauside ajal me hingame, tõmbame hinge, nagu eesti keeles öeldakse.
Maailma, milles me täna elame, võtab turunduskeel tabavalt kokku väljendiga „pakkumine ületab nõudmise”. Me elame pideva ülepakkumise maailmas, kiiruse maailmas, kiire rütmi maailmas. Liiga palju noote ja liiga vähe pause. Me januneme sellise tempo ja rütmi järele, mis ei jookse meid pikali, ei murra kõik see aeg sisse, vaid ootab meid järele. Lubab keskenduda. Ja Arvo Pärt pakub seda.
Ta pakub seda, millest räägivad pea kõik eneseabiõpikud – võimalust olla kohal käesolevas hetkes. Aga mis aitab olla kohal käesolevas hetkes? Tuleb peatuda ja hinge tõmmata. Piltlikult öeldes ei jõua käesolevasse hetke kohale tormates, vaid vastupidi – seisma jäädes. Sest paradoksaalsel kombel on kõik oluline info just seal peatuses, pausis, hingetõmbes, seal vaikuses. Seal me hakkame alles mõtlema, tundma ja tajuma.
See tundub nii lihtne ja loomulik, et tekib küsimus, miks kõik heliloojad ja muud kunstnikud sedasama ei tee? Miks nad ei paku publikule seda, mida too vajab: tempot ja rütmi, mis tuleks üldisest kiirustavast maailmast esile oma rahulikkuses.
Aga sellepärast, et publik küll vajab seda, kuid pole sugugi sellise tempo ja rütmiga harjunud. Publik läheb alguses hoopis närvi, hakkab ebamugavusest, mida tekitavad omaenda mõtted ja tunded, nihelema ja tõstab protesti. Sellepärast nõuab sellise tempo ja rütmi kehtestamine julgust ja seda ei ole kaugeltki kõigil kunstnikel piisavalt võtta.
Me elame öelge-ruttu-ära-milles-asi-ja-läheme-edasi-maailmas. Aga iga diskursus on rikkam, kui kahe lausega öelda jõuab. Iga asi vajab süvenemist.
Pealegi – me mitte ainult ei taha hinge tõmmata, vaid ka peame tõmbama, sest me oleme nii tehtud. Inimene peab seedima. Seedimine ja mõtlemine on ühesugused protsessid, ühtmoodi vajalikud, paratamatud. Kui ei jõua enam seedida, kui hool ega hoobil pole enam vahet, kui nootide vahel pole enam pause, siis kuumeneb inimeste maailm üle ja lendab pauguga sodiks.
Aamen.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar