Urmo Kübar: jää-ämbrikampaania – nagu hane selga vesi?
Mõne nädala eest välismaiste kuulsuste vee-pähe-kallamise-videodega siia jõudnud jää-ämbrikampaania käib täie hooga ega näita veel mingeid raugemise märke: sellegi kommentaari kirjutamise ajal eile õhtul postitati end üksi või hulgakesi kastvate ning oma sõpradele samasugust väljakutset esitavate tegelaste klippe Facebooki iga mõne minuti tagant, samas tempos teadetega sõjast Ukrainas.
Ehkki esimestena vee, jää ja kaameraga hullama rutanud näisid olevat kõrvust mööda lasknud algatuse eesmärgi – koguda annetusi inimese lihaseid ja närve laastava tõve ALS vastu võitlemiseks –, oleme nüüdseks sellest haruldasest, Eestis igal aastal umbes paarikümnel inimesel diagnoositavast rängast haigusestki teadlikumad kui kunagi varem. Esmaspäeval end ootamatust tähelepanust kogudes annetuskonto avaldanud Eesti Lihasehaigete Seltsi arvele on pea 600 inimest kandnud nelja päevaga 17 500 eurot – siinsetes oludes kahtlemata märkimisväärne tulemus.
Ent need arvud kahvatuvad muidugi Ameerika ALSi ühingu omade kõrval. Juulis käima lükatud kampaania saavutas seal murdepunkti augusti esimestel nädalatel, mil umbes poolesaja tuhande annetaja abiga olid kogutud esimesed miljonid dollarid. Viimased poolteist nädalat on ühing raporteerinud keskmiselt 9 miljonist laekuvast dollarist päevas. Eilsed numbrid pole veel teada, kuid ilmselt ületati 100 miljoni dollari piir, annetajaid on seejuures olnud üle kahe miljoni.
Oleme me siis tunnistajaks suurele heategevusrevolutsioonile, mille tulemusena on maailm peagi varasemast parem paik? Erakordne on kampaania kahtlemata, ent pigem siiski kui algataja seisukohalt suurepäraselt välja mängitud kaart, mida aga teist korda lauda käia ei õnnestu.
Jah, annetuste kogujate jaoks leiab siit edutegureid kõrva taha panekuks. Videod külma vee all kiljuvatest poolpaljastest või märjale ihule liibuvate riietega inimestest on ju naljakad, toovad meelde lapsepõlvesuvede toredad veesõjad – seega on nad klikitavad. Kuulsuste osalemine toob kaasa meedia ja laiema üldsuse huvi. Kolme-nelja sõbra nimetamine, kes 24 tunni jooksul väljakutse vastu peavad võtma, tagab algatuse kiire levimise.
Ning osalemine on imelihtne. Sahmakas jääkülma vett kaela enne rahaülekannet on tõesti hetkeline katsumus – legendi järgi olla see kehale sarnane šokk, mida ALSi põdejad pidevalt tunnevad –, kuid siiski väga väike samm mugavustsoonist välja, võrreldes näiteks korjanduskast kaenlas tänavale minemise või riigieelarvelise toetuse küsimiseks Jürgen Ligi palge ette ilmumisega. Selline kiire ja lõbus viis möödaminnes maailma parandada. Olles end kuivaks hõõrunud ja riided vahetanud, on lõpetuseks tore vaadata, kuidas “laigid” su Facebooki-video alla lisanduvad.
Et ka probleem ise ehk ALS on enamikule inimestest – õnneks! – kauge ja võõras, on raske uskuda, et sellisest kiirkülastusest heategevusilma võiks kujuneda väiksest vahvast, aga uute elamuste ees kiiresti taanduvast mälestusest tugevam side. Uudsuse võlu on jää-ämbri algatuse puhul ületatud, õige pea muutub uute klippide postitamine juba piinlikuks – “see on nii-ii augusti keskpaik!” –, umbes nagu oleks praegu veider näha kedagi postitamas oma Harlem Shake’i videot (mäletate veel, mis see oli?).
Ühekordsete kampaania-annetuste häda on aga see, et nad on... ühekordsed. Need sobivad hästi, kui näiteks tuleõnnetuses kodu kaotanud pere vajab abi uue maja ehitamisel – võib arvata, et kui see valmis, saavad nad oma igapäevase eluga jälle kenasti ise hakkama nagu varem. Enamik tõsiseid probleeme ühiskonnas, nagu ka raskesti haige inimese põetamine, vajab aga pikaajalist pühendumist, sest nad ei kao sama kiiresti kui popid meemid internetis. Pole sugugi võimatu, et ühekordne hurraa!-annetus toob pigem kahju kui kasu.
Selle kampaania suurim õnnestumine oleks see, kui inimesed jaheda peaga mõtleksid selle üle, mis neid motiveerib head tegema ning mida ja kuidas sellega saavutada saaks. Ühekordse toetuse asemel võiks lihasehaigete seltsile teha püsiannetuse – 5 või 10 eurot igas kuus ei tee enamikku meist vaesemaks, aga näiteks kõigi seni annetanud 600 inimese puhul annaks kokku juba väga soliidse summa, mille tarka kasutamist selts saaks ka plaanima hakata.
Või kui sa leiad, et lihasehaigused tegelikult ikka ei ole su jaoks kõige olulisem probleem, siis vali midagi muud – teema, mis sulle päriselt korda läheb, kus saad ja viitsid end asjade käiguga kursis hoida, ning uurida, kuidas sa lisaks annetustele veel saaksid lahendusele kaasa aidata. Siis on lootust, et jää-ämbri kampaania ei möödu jälgi jätmata kui hane selga vesi.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar