Berk Vaher: väärtushoiakud ei jagune sünniaasta järgi
Pingeliseks kisub see suvelõpp me kultuuris ja meedias. Võiks arvata, et pole erilist seost Tallinnas Patareivi keelustamisel ning Eestist lahkujate süüdistamisel „mugavuspaguluses“, ent Y-generatsiooni eestkõneleja Madis Järvekülg on hiljuti Postimehes kinnitanud, et need on tüliõunad ühest puust. Ehk on nende õunte potsatused siiski üürikese lööklainega, ent neid võimendavad juba mõnda aega avalikus ruumis huugavad kemplused kooseluseaduse ja liberaalse alkopoliitika mõjude üle.
Ehk siis – õige mitme korra ja eetika teemaga seoses on tunda väärtushoiakute polariseerumist. Ning hõlpsasti võib jääda mulje, et see vastandumine on paljuski just põlvkondlik; et vabameelsemate hoiakute taga on ennekõike noored, kelle elu kulgeb suuresti riigipiirideüleses virtuaalilmas, kus veel eelmistki põlvkonda mõjutanud protestantlikul tööeetikal ja konservatiivsel moraalil enam erilist mõju pole.
Põlvkondlikele erisustele keskendusid ka kahe kultuurilehe – Müürilehe ja Sirbi – ühiselt korraldatud arutelud arvamusfestivalil ning artiklid lehtede äsjases ühisnumbris. Need on omakorda jätk juba aasta algul käivitunud debatile Y-generatsiooni lootustest ja painetest.
Ent kui nood tänavused kultuurikonfliktid midagi tõestanud on, siis just seda, et väärtushoiakud ei jagune sünniaasta järgi.
Olen ise sündinud aastal 1975 ja peaksin seega justkui kuuluma varasemasse põlvkonda – ehk kultuurilehtede ühisnumbris kirjutanud Margus Kiisi sõnul olema samavõrd „tüüpiline X-generatsiooni päss“ kui temagi. Aga ma ei oska küll ei teda ega ammuilma ennast tolle X-põlvkonnaga rohkem samastada kui sellega, mida igrekiks nimetatakse.
Jah, ma mäletan, milline oli elu enne internetti, aga üha hägusamalt. Tihkan tunnistada, et olen Facebooki-sõltlane (seejuures pole mu kuus aastat nooremal abikaasal – sünniaastalt igrekil – üldse Facebooki-kontot). Olen siiani töötanud palgalistel ametikohtadel, aga ei kujuta ette, et peaksin üheksast viieni kuskil kontoris istuma; paindlik tööaeg on mitte ainult eelistus, vaid paratamatus – vältimatu eeltingimus, et üleüldse midagi tehtud saaks.
Ja mis peamine – tajun, et mul on endast noorematega sageli rohkemast rääkida kui endavanustega. (Võib vastu väita, et olen lihtsalt infantiilne, aga teisalt jälle on mul mitu endast märksa vanemat sõpra.)
Mõistagi ei saa isiklikku kogemust liiga kaugele üldistada. Ehk on see pigem erandlik kui reeglipärane. Ometi paneb see märkama ka teisi, kes põlvkondliku liigendusega sobituda ei taha – näiteks Tartus vabameelsemat ja samas kogukondlikumat elukorraldust propageeriv Vabakund koosneb ju paljuski mu eakaaslastest.
Teisalt jällegi suhtun kriitiliselt Y-generatsiooni idealiseerimisse, mis neis praegustes väärtuskonfliktides teinekord silma jääb. Paraku ei jaga ma usku, et sallimatus, kitsarinnalisus või ka küüniline ja südametunnistuseta karjerism uue põlvkonna pealekasvamisega meie ühiskonnast iseenesest taanduvad. Jäika konservatismi ning korporatiivset ja parteilist kasuahnust võib märgata ka nooremate hulgas, vanemaiks saades taastoodavad nad neid omakorda oma lastes. Väljalaskeaasta ei muuda inimest nende suhtes immuunseks. Küll aga võib hoiakuid muuta sattumine teatavasse väärtusruumi, toredate inimeste keskele, kellega on hea suhelda ja kelle keskel saad aru, millisest ellusuhtumisest see nende toredus tuleneb.
On selline käibetõde: „Kes pole 20-aastasena mässaja, sel pole südant, ja kes pole 40-aastasena konservatiiv, sel pole mõistust.“ Seda kohates mõtlen ikka, et võib-olla pole mul kumbagi, sest tajun, kuidas ma 20-aastasena olin paljudes asjades märksa konservatiivsem kui praegu, 40. eluaastale liginedes. Kui põlvkondlikke stampe järgida, siis järelikult olin märksa vanem, kui ma veel noorem olin. Aga samas tajun üha enam, et vanusel polegi erilist tähtsust ja ma ei ole kohustatud käituma nii, nagu kuuluksin mingisse konkreetsesse põlvkonda. Ma ei kuulugi ju.
Õigemini – minu põlvkond on meelkond. Inimesed, kes saavad vanusest sõltumata paljudest asjadest enam-vähem samamoodi aru ning tahavad neid arusaamasid levitada rahu ja rõõmuga, mitte ähvarduste ja põlastusega.
Mind ei huvita ka eriti, kas see on praegu „rahva enamus“ – mul on hea meel, et neid inimesi on palju ja ma loodan, et neid on üha rohkem.
Autori pealkirjavalik antud loole oli "Minu põlvkond on meelkond".
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar