Politseijuht Vaher: paljud koolid ei pööra turvalisusele endiselt piisavalt tähelepanu
Politsei- ja piirivalveameti PPA peadirektor Elmar Vaher kutsub koolijuhte koostööle politseiga, et harjutada koolitulistamise taolistes kriisiolukordades tegutsemist. Vaher ütles ERR-i uudisteportaalile antud intervjuus, et paljud koolid ei ole Viljandi koolitulistamise värskusest hoolimata turvalisust parandanud.
Viljandi sündmustest on möödas kuu aega. Kas nüüd võib väita, et Eesti haridusasutused on teinud vastavad järeldused ja oma turvalisust ka tõhusalt parandanud?
Selline ootus meil on olemas. Turvalisuse nimel saavad kõik pingutada, koolijuhid samamoodi. Mulle teadaolevalt ei ole meil väga suurt "tormi" märgata olnud – et nüüd me hakkame enda eest hoolt kandma.
Oluline on see, et me tahame olla partnerid ja selleks on ka prefektuurides ja maakondades oma kontaktid olemas. Kutsun üles koolijuhte võtma ühendust politseiga. Vaataksime koos ruumid üle, vajadusel teeksime kriisiväljaõpet, tutvustaksime oma töömetoodikat.
Lisaks on oluline, et koolid mõtleksid üle, kus on kooli plaanid, kuidas teatakse, millised õpetajad on koolis.
Koolijuhil võibolla esimese asjana tuleb pähe mõte, et kuidas ma seda turvalisust siin nüüd parandan, kui raha on vähe. Aga et kõik liigutused turvalisuse parandamiseks ei ole väga kallid?
Ma usun, et ennekõike tuleb tegeleda inimestega, mitte asuma ostma metallidetektoreid ja turvakaameraid. Ainult nendest ei piisa. Viljandi koolijuht ja Viljandi kool käitusid selles sündmuses väga professionaalselt. Võtke sealt eeskuju. Las nad tulevad selgitama, kuidas nad on teinud, mida nad on õppinud varasemate treeningut ja evakuatsioonide käigus.
Millist ohustsenaariumit võib pidada nii haridusasutuste kui ka laiemalt avalikuks kasutamiseks mõeldud hoonete puhul kõige tõenäolisemaks? Kas pigem grupiviisilist organiseeritud rünnakut või n-ö "üksikut hullu"?
Täna tuleb tunnistada, et osad inimesed on katki, ka noored. Kui me loeme avalikke uuringuid, kui palju perekondi elab vaesuses, kui palju meil on lapsi, kes ei saa süüa ja kelle elu ei ole õnnelik, siis võib öelda, et tõenäosus, et midagi võib juhtuda, on olemas.
Me [PPA] oleme nii koolitulistamise kui ka muude selliste kriiside lahendamust harjutanud just selle nimel, et olla võimalikult professionaalne lahendaja. Kuigi ainult harjutamisega ei tohi piirduda. Ennekõike tuleb tegeleda ikkagi kooli endaga, õpetajatega ja lastega. Ma usun küll, et kui klassijuhataja vaatab kahekümnele õnnelikule silmapaarile otsa, on ka politseil tunduvalt muretum elu.
Mitu korda aastas peaks haridusasutuses sellist kriisiõppust kas või koolitulistamise stsenaariumiga läbi viima? Või võib öelda vastupidi – et äkki selline kriisiõppuse läbiviimine pigem justkui vähendab õpilaste turvatunnet?
Meie oleme ikka seda meelt, et ohtudest peab rääkima, mitterääkimine ja mitteharjutamine on tee kuristikku. Loomulikult peab seda olema mõõdukalt, et see ei segaks õppetööd ja et koolitulistamise võimalikkust ei meenutataks kogu aeg. Sellist ühiskonda me ka ei taha.
Väga oluline on töötada koos politseiga. Harjutamise läbi viimise puhul on tähtis õppida käituma kriisis, sest kui massid hakkavad liikuma, siis on väga suur tõenäosus, et see liikuv mass lihtsalt tallab enda kooliõpilased surnuks või vigaseks. Seetõttu selline reguleeritud ja harjutatud koolis liikumine on ka kriisi lahendamisel väga oluline.