Toomas Alatalu: Putini ultimaatum kinnitab Obama kehtestatud sanktsioonide toimet
Seda, et Kreml on hädas, peaks kinnitama muu hulgas tõik, et riigiduuma avapäeval teatati ravimite kallinemisest ning alkoholi ja tubakaaktsiisi tõusust. Tegu on ju pühamast pühamate asjadega Venemaal, kirjeldab väliskommentaator Toomas Alatalu oma arvamusloos Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide mõju.
Esmaspäeval, 3. oktoobril näidati maailma telekanalites meelsasti pilti Prževalski hobuseid kaerajahuga steppi meelitavast Vladimir Putinist, sest temaga seoses oli ka vähemmeeldivat uudist näidata. Nimelt koopiat riigiduumasse saadetud ukaasist, millega Venemaa väljub 2000. aasta sügisel USAga sõlmitud plutooniumi ladustamise lepingust.
Sisuliselt on tegu ultimaatumiga, sest duuma annab sellega Venemaa presidendile ainuõiguse antud otsuse tühistamiseks siis, kui USA on omakorda tühistanud nn Magnitski seaduse. Ehk täpsemalt on tühistanud selle alusel – lisaks ka hilisemate, Ukrainaga seotud otsuste alusel – Venemaale langetatud sanktsioonid, maksnud kompensatsiooni nende rakendamisest Venemaale tekitatud kahjude eest, vähendanud oma sõjalist infrastruktuuri ja vägesid seal, kuhu need on paigutatud pärast 2002. aastat ning on esitanud käideldud plutooniumi ladustamise plaani tulevikus.
Nii karmi ja pika aja jooksul tehtu tagasipööramise nõuet suurriikide suhetes pole Euroopas olnud 150 aastat. Kui veel võtta asja nii, et enamus seob sõna plutoonium otseselt tuumapommi tegemisega, siis on tegu ikka väga erilise ultimaatumiga. Samas polnud raske märgata, et Putini erisõnum leidis küll edastamist, ent rahulikult ja paanikat külvamata.
Kreml šantažeerib ka tuumarelvaga
Järele mõeldes saab öelda, et tegelikult on maailm harjunud tuumapommiga vehkiva Putiniga. Mäletatavasti hakkas Putin Venemaa tuumariigi staatust kõigile meelde tuletama augustis 2014, jäädes pärast Krimmi jänni Ida-Ukraina hõivamisega. Märtsis 2015 kõikjal näidatud filmis mainis ta sedagi, et tuumajõud olid „kõrges valmisolekus“ ka Krimmi okupeerimise päevil. Ka novembris 2015, kui Türgi piloot tulistas alla Vene lennuki, kõlas telekanalilt Rossija hüüatus „See oli tuumariigi lennuk!“
Propagandistlik mängimine tuumarelvaga – seda kanda võivate rakettide näitamine jmt – on sealtpeale olnud osa suurtest sõjaväeõppustest. Riigiduuma valimiskampaania alguses toimunud manöövritele lisandus ootamatult tsiviilpool, sest kontrolliti ka omaaegsete pommivarjendite korrasolekut. Mida edasi, seda rohkem tsiviilisikuid tülitati. Kuni teateni, et alal, kus elab 40 miljonit inimest, on vajalikud meetmed rakendatud.
Ehkki USA ja Euroopa käitusid rahulikult ega ole kordagi otseselt süüdistanud Kremlit selles, et ta šantažeerib ka tuumarelvaga, on ikkagi käes eriline aeg Moskva ja Washingtoni suhetes. Seda mõjutab USA valimiskampaania, kus üks kandidaatidest – uustulnuk suures poliitikas – Donald Trump sõnu ei vali. Putini ukaasi sünd mõjub improvisatsioonina, sest eelmine Julgeolekunõukogu istung oli toimunud 22. septembril ja päevakorra kohaselt räägiti seal sisepoliitikast. Samas oli avalikustamine selgelt suunatud, sest päev hiljem, 4. oktoobril vaidlesid USAs asepresidendikandidaadid, kes teemat kergelt ka puudutasid.
Veel üks päev hiljem selgus, et Kremlil oli teinegi käik varuks – kolmapäeval tühistas Moskva kolm aastat tagasi sõlmitud tuumauuringute alase koostöölepingu. Ikka vastaspoolt Ukraina tõttu langetatud sanktsioonides süüdistades.
USA ja Venemaa vahel valitseb ülim pinge
Paraku on siiani öeldu vaid pool USA ja Venemaa suhete hetkeseisust. Teine pool on vastasseis Süürias, kus 9. septembril lepiti kokku relvarahus Aleppos, mis ka püsis 12.-19. septembrini ja võinuks perspektiivis pakkuda võimaluse president Bashar al-Assadi vastase poliitilise keskuse avamiseks Aleppos.
Fakt on see, et esimese tasakaalu rikkunud rünnaku tegid USA juhitud koalitsiooni lennukid 17. septembril, järgnes ÜRO abikolonni ründamine [Venemaa poolt] Aleppos ja sõdimine läks uue hooga edasi. Lääs süüdistab Venemaad julmas pommitamises, Moskva aga jõudis uuesti Süüria ranniku oma sõjalaevadega blokeerida ja kiirelt paigutati kohale ka õhutõrjekompleks S300. Järgnes ka suuline hoiatus USAle – mitte tikkuda Aleppo õhuruumi!
Pinge USA ja Venemaa suhetes on ülim. Lihtne loogika ütleb, et Putinil tulnuks lasta president Barack Obamal rahulikult lahkuda Valgest Majast, sest siiani ju koguni kiideldi sellega, et USA eestvedamisel langetatud sanktsioonid ei tööta ja on isegi kasulikud Venemaale. Mille pärast tuli siis „head poliitikat ajanud“ Obamale ultimaatum esitada? Miks järsku anti teada, et pole õige Süürias tehtava pärast sanktsioone kehtestada?
Söandaks seega väita, et ju siis sanktsioonid ikkagi töötavad. Seda, et Kreml on hädas, peaks kinnitama ka tõik, et riigiduuma avapäeval teatati ravimite kallinemisest ja alkoholi ja tubakaaktsiisi tõusust. Tegu on ju pühamast pühamate asjadega Venemaal ja kõigest mõned kuud tagasi eitati nüüd tehtavate sammude võimalust kategooriliselt. Rääkimata naftahinna paigaltammumisest ja pensionipoliitika muutmisest.
Aga eks näita sanktsioonide tõhusust omamoodi seegi, et neist lahtisaamiseks koostatud ja USAle esitatav (selle peab heaks kiitma riigiduuma) ultimaatum seoti lepinguga, millel on seos ainega, mida kasutatakse kõige hirmsama relva tegemiseks. Valge Maja reageering sellele tuletab meelde Hiina 1958.-1963. aasta „väga tõsiseid hoiatusi“ USAle, mis jõudsid järjekorranumbrini 400 ja kadusid öhe – sest nõrga võimekus oli teada.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli