Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Riho Laurisaar: eestlaseks olemisest
Teisipäevase Eesti Päevalehe juhtkiri kutsus üles eestlusele uut sisu andma, aga võib-olla ei vajagi revideerimist mitte eestluse sisu, vaid mõned üleüldised väärtushinnangud.
Päevalehe üleskutse oli seotud kummalise tähtpäevaga 27. märtsil. Siis nimelt täitub aeg, mil taasiseseisvunud Eestit on kestnud pikemalt, kui seda eelmist. Seega siis taas sobiv aeg eestluse olemuse üle arutada. Aga nagu ajalehe juhtkiri tõdes, ei vaja Eesti selleks uut paraadüritust, vaid midagi, mis ka meie vabadusvõitluse ajaloo vastu ükskõikseid inimesi kaasa tõmbaks.
Muidugi võib öelda, et eestlus, mille sisu otsitakse ainult kaugetest minevikusündmustest, ei aita tõepoolest eriliselt tänapäevaseid muresid lahendada. Pigem võib see veelgi enam süvendada kommet otsida mingeid fundamentaalseid vastandusi teistega, mõtestada end selle läbi, kes me ei ole. Ma pole kindel, et sellist eestlust üldse on vaja endas alailma kaasas kanda. Teisalt võib küsida, et miks need meie oma lood siis ei sütita paljusid inimesi meie endi aga ka teiste Eestis elavate rahvaste seas.
Ma elan mitmel erineval põhjusel Soomes. Minu abikaasa on soomlanna. Minu lapsed käivad venekeelses lasteaias. Ise pean end eestlaseks. Tõsi küll - lapsed käivad venekeelses lasteaias olude sunnil, kuna minu praeguses kodupaigas lihtsalt ei olnud hetkel muud võimalust lasteaiakohta saada. Kuid ma ei arva, et see kuidagi minu lastele kahjuks tuleks või neid kunagi hiljem vähem eestlasteks või soomlasteks teeks. Lõppeks sõltub ju väga palju vanematest, kes oma käitumise, väärtuste ja hoiakutega kujundavad oma lastes selle, kuidas oma kultuuri ja keelde suhtutakse ja mida nendega teha osatakse.
Sama pädeb ilmselt ka ajaloo kohta. Näiteks hiljutine ajaloolaste esitatud viis näidata Eesti varakeskaegseid ajaloosündmusi muu Euroopa konteksti asetatuna võiks ju upitada eestlaste eneseuhkustki, annaks võimaluse vaadata end enesestmõistetavalt tegelastena sündmustes, mis on kujundanud Euroopa ajalugu. Tõsta end ära sellest pidevast vaatleja staatusest - et kõik teised tulid ja tegid Eestis midagi, ilma et me ise oleks justkui saanud sinna midagi parata.
Tegelikult olime hoopis ise nende protsesside aktiivsed osalised. Sellised mõtted võiks sisendada enesekindlust ja miks mitte ka parimas tähenduses peremehetunnet oma maal.
Ja seda viimast meil vast ülearu palju ei olegi. Sest peremehetunne tähendab ka hoolimist. Arvestamist. Läbimõtlemist. See omakorda eeldab teadvustamist, et keda ja mida esindatakse.
Eestlus seisneb lisaks paljudele muudele asjadele ka väärtushinnangutes. Ja need väärtushinnangud ei pea olema tingimata sellised, mida kuskil mujal ei ole, vahel piisab sellest, kui need on lihtsalt üldinimlikud. Nagu teistega arvestamine. Hoolivus. Koostöö. Ka teiste riikide ja rahvastega. Arusaam ühisest ruumist, kus töötatakse ühiselt kas või kaudseltki selle nimel, et tulevikus oleks selles keskkonnas võrdselt hea olla sinu või minu lastel, ilma et peaks lapsi kasvatama pidevalt süvendatavas hirmus, et tema keel või kultuur on pidevas hääbumisohus, ilma et hirmutataks teist keelt või nahavärvi rääkivate inimestega.
Kui inimene teab, mida ta esindab, siis ei pea ta pidevalt kartma oma identiteedi kaotamise pärast.
Ma ei taha, et eestlusest rääkides tekiks tunne, nagu oleks meie vabadusel ja iseseisvusel loetud päevade mõõde, ei taha, et nende asjade olemasolu peaks ühtelugu meelde tuletama, nagu oleks selle maa elanikud kellelgi tänu võlgu. Ma tahan, et minu lapsed oleks kindlad oma identiteedis, oma eestluses, kui soovite.
Ma tahaks eestlusest rääkides kuulda rohkem inimestest ja hoolivusest. Täidaks õõnsa jutu eestlusest inimesega, küll siis muud olulised asjad kaasa tulevad, nii et lõpuks on siin riigis piisavalt hea elada ja teisi inimesi tunda, ja kui peakski tekkima oht sellest kõigest ilma jääda, siis on vähemalt selge, millest ilma jäädakse.
Eesti ei ole pelgalt riik ja iseseisvus. See on midagi palju enamat, see on siin elavad inimesed. Suhtumisest neisse ja nende suhtumisest üksteisesse saab ka eestlus alguse.
Siit edasi minnes võib veel lõpetuseks ka küsida, et mida on meil eestlaseks olemise väärtusena pakkuda näiteks nendele mitmesajale tuhandele vene keelt emakeelena rääkivale eestlasele või eestimaalasele, kuidas keegi soovib öelda. Millist eestlaseks olemise võimalust me oskame oma venekeelsetele kaasmaalastele pakkuda, peale väljendi, et kui ei meeldi, tõmmaku minema? Seda viimast väljendit kasutatakse muidugi üha enam ka eestlaste endi kohta.
Kui meil pole vaja siinseid venelasi, ega teisi Eestist lahkujaid, miks räägivad siis meie suurettevõtjad sellest, kuidas Eesti vajab kohe-kohe tuhandete kaupa võõrtöölisi, sest muidu ei saa me enam kuidagi hakkama.
Kui me ei oska väärtustada kuidagi neid inimesi, kes on siin praegu või siit läinud, miks peaks siia asemele tulevad inimesed arvama, et me hakkame neisse kunagi teistmoodi suhtuma ja miks peaks nad sellise hoolimatu suhtumise põhjal, mis neile kindlasti eestlusega seostuma hakkab, hakkama kuidagi eestlusest lugu pidama?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.
Muidugi võib öelda, et eestlus, mille sisu otsitakse ainult kaugetest minevikusündmustest, ei aita tõepoolest eriliselt tänapäevaseid muresid lahendada. Pigem võib see veelgi enam süvendada kommet otsida mingeid fundamentaalseid vastandusi teistega, mõtestada end selle läbi, kes me ei ole. Ma pole kindel, et sellist eestlust üldse on vaja endas alailma kaasas kanda. Teisalt võib küsida, et miks need meie oma lood siis ei sütita paljusid inimesi meie endi aga ka teiste Eestis elavate rahvaste seas.
Ma elan mitmel erineval põhjusel Soomes. Minu abikaasa on soomlanna. Minu lapsed käivad venekeelses lasteaias. Ise pean end eestlaseks. Tõsi küll - lapsed käivad venekeelses lasteaias olude sunnil, kuna minu praeguses kodupaigas lihtsalt ei olnud hetkel muud võimalust lasteaiakohta saada. Kuid ma ei arva, et see kuidagi minu lastele kahjuks tuleks või neid kunagi hiljem vähem eestlasteks või soomlasteks teeks. Lõppeks sõltub ju väga palju vanematest, kes oma käitumise, väärtuste ja hoiakutega kujundavad oma lastes selle, kuidas oma kultuuri ja keelde suhtutakse ja mida nendega teha osatakse.
Sama pädeb ilmselt ka ajaloo kohta. Näiteks hiljutine ajaloolaste esitatud viis näidata Eesti varakeskaegseid ajaloosündmusi muu Euroopa konteksti asetatuna võiks ju upitada eestlaste eneseuhkustki, annaks võimaluse vaadata end enesestmõistetavalt tegelastena sündmustes, mis on kujundanud Euroopa ajalugu. Tõsta end ära sellest pidevast vaatleja staatusest - et kõik teised tulid ja tegid Eestis midagi, ilma et me ise oleks justkui saanud sinna midagi parata.
Tegelikult olime hoopis ise nende protsesside aktiivsed osalised. Sellised mõtted võiks sisendada enesekindlust ja miks mitte ka parimas tähenduses peremehetunnet oma maal.
Ja seda viimast meil vast ülearu palju ei olegi. Sest peremehetunne tähendab ka hoolimist. Arvestamist. Läbimõtlemist. See omakorda eeldab teadvustamist, et keda ja mida esindatakse.
Eestlus seisneb lisaks paljudele muudele asjadele ka väärtushinnangutes. Ja need väärtushinnangud ei pea olema tingimata sellised, mida kuskil mujal ei ole, vahel piisab sellest, kui need on lihtsalt üldinimlikud. Nagu teistega arvestamine. Hoolivus. Koostöö. Ka teiste riikide ja rahvastega. Arusaam ühisest ruumist, kus töötatakse ühiselt kas või kaudseltki selle nimel, et tulevikus oleks selles keskkonnas võrdselt hea olla sinu või minu lastel, ilma et peaks lapsi kasvatama pidevalt süvendatavas hirmus, et tema keel või kultuur on pidevas hääbumisohus, ilma et hirmutataks teist keelt või nahavärvi rääkivate inimestega.
Kui inimene teab, mida ta esindab, siis ei pea ta pidevalt kartma oma identiteedi kaotamise pärast.
Ma ei taha, et eestlusest rääkides tekiks tunne, nagu oleks meie vabadusel ja iseseisvusel loetud päevade mõõde, ei taha, et nende asjade olemasolu peaks ühtelugu meelde tuletama, nagu oleks selle maa elanikud kellelgi tänu võlgu. Ma tahan, et minu lapsed oleks kindlad oma identiteedis, oma eestluses, kui soovite.
Ma tahaks eestlusest rääkides kuulda rohkem inimestest ja hoolivusest. Täidaks õõnsa jutu eestlusest inimesega, küll siis muud olulised asjad kaasa tulevad, nii et lõpuks on siin riigis piisavalt hea elada ja teisi inimesi tunda, ja kui peakski tekkima oht sellest kõigest ilma jääda, siis on vähemalt selge, millest ilma jäädakse.
Eesti ei ole pelgalt riik ja iseseisvus. See on midagi palju enamat, see on siin elavad inimesed. Suhtumisest neisse ja nende suhtumisest üksteisesse saab ka eestlus alguse.
Siit edasi minnes võib veel lõpetuseks ka küsida, et mida on meil eestlaseks olemise väärtusena pakkuda näiteks nendele mitmesajale tuhandele vene keelt emakeelena rääkivale eestlasele või eestimaalasele, kuidas keegi soovib öelda. Millist eestlaseks olemise võimalust me oskame oma venekeelsetele kaasmaalastele pakkuda, peale väljendi, et kui ei meeldi, tõmmaku minema? Seda viimast väljendit kasutatakse muidugi üha enam ka eestlaste endi kohta.
Kui meil pole vaja siinseid venelasi, ega teisi Eestist lahkujaid, miks räägivad siis meie suurettevõtjad sellest, kuidas Eesti vajab kohe-kohe tuhandete kaupa võõrtöölisi, sest muidu ei saa me enam kuidagi hakkama.
Kui me ei oska väärtustada kuidagi neid inimesi, kes on siin praegu või siit läinud, miks peaks siia asemele tulevad inimesed arvama, et me hakkame neisse kunagi teistmoodi suhtuma ja miks peaks nad sellise hoolimatu suhtumise põhjal, mis neile kindlasti eestlusega seostuma hakkab, hakkama kuidagi eestlusest lugu pidama?
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata SIIT.
Toimetaja: Rain Kooli