Alo Lõhmus: ärge lammutage piirivalvelaeva veel
Esimesest korda astusin piirivalvelaeva Kõu pardale veidi üle kahekümne aasta tagasi. Oli 1995. aasta kaunis aprillikuu ning nooruslikud Eesti ja Läti riigid pidasid õhinal nn räimesõda.
Mina olin noore ajakirjanikuna saadetud otse selle heitluse epitsentrisse, Kõu pardale. Ka 1963. aastal vette lastud Kõu oli veel noor, vähemalt noorem kui mina praegu. Me seilasime koos Liivi lahel, lained käisid üle pea ning Kõu võitis sõja, mina aga saatsin sellest kodutoimetusele reportaaže.
Teist korda tegin Kõuga ajakirjandusliku tiiru 2000. aasta jaanuaris. Ajad olid juba märksa rahulikumad, naabrid enam ei nägelenud ning peamine, mis ma sellest retkest mäletan, on lummavate jääketaste tekkimine mereveele talvise koidu ajal otse laevaparda kõrval, lausa mu silma all.
Talvine meri oli lummav. Piirivalvemeeskond tuksus Kõu pardal rahulikult ja täpselt nagu laeva peamasingi.
Sel nädalal käisin Kõuga hüvasti jätmas. Ta on teenistusest maha arvatud ning ootab lammutamist. Veel pole lipp Kõu mastist langetatud ning Tallinnas Süsta tänava piirivalvesadama kai ääres tukkuv laev on endiselt ühendatud sadama elektrivõrku.
Kuid peamiselt kulutab elektrit laeva avaras puhkeruumis telekat vaatav valvur. Elu, teenistus ja väärtuslikumad aparaadid on Kõu pardalt juba lahkunud.
„Muidugi on meil kahju Kõud maha kanda, tal on ju hing sees,“ tunnistab politsei- ja piirivalveameti laevastiku juhataja Edgar Peganov.
„Pakkusime Kõud meremuuseumile, kuid neil on Lennusadamas juba küllalt piirivalvelaevu. Ka soomlased ei soovinud Kõud, mis neil teenis nime all Silmä, tagasi võtta.“
Mahakandmise peamiseks põhjuseks sai Peganovi sõnul Kõu vananenud mootor, mis neelas kütust ja mille varuosi olevat tulnud lausa muuseumides taga otsida.
Nõnda lähebki Kõu enampakkumisele, mille eesmärgiks on leida laeva utiliseerija, st vanarauakslõikaja. Kõige kaduva teed lähevad ka laeva puhkeruumis siiani rippuvad vimplid erinevatelt õppustelt ja operatsioonidelt ning meeskonnaliikmete kajutitesse maha jäetud esemed, teiste seas ka seinale kleebitud Eesti hümni ning laulu „Jää vabaks Eesti meri“ sõnad.
Ühes kajutis ripub 1994. aasta kalender vallatu merineitsiga – see tähistab Kõu viimast teenistusaastat Soome piirivalves. Otse selle kõrval on 2014. aasta kalender, mis märgib viimast teenistusaastat Eestis. Kaks aastakümmet Eesti piirivalve ja meresõidu ajalugu lõigatakse juba mõne aja pärast tükkideks.
Ajalooline on Kõu aga kohe kindlasti, kasvõi ainuüksi räimesõja mälestuse tõttu. Eesti ja Läti vahel polnud 1995. aastal veel merepiiri kokku lepitud ning Läti kalalaevad tikkusid räime püüdma piirkonda, mida Eesti pidas oma majandustsooniks. Eesti piirivalvelaevad, teiste seas ka toonane lipulaev Kõu, hoidsid neil silma peal, kuni poliitikud probleemi lahendasid.
Vahest leidub Eestis siiski mõni asutus või metseen, kes oleks valmis Kõu päästma ning ta ajaloolise laevana enda juurde pensionipõlve pidama võtma?
Praegu on see veel võimalik. Lisaks teene osutamisele rahvusliku mere- ja piirivalveajaloo säilitamisele saaks Kõu uus omanik enda valdusse eksponaadi, mille külastajail oleks võimalik uudistada suurt masinaruumi, kaptenisilda, meeskonna kajuteid ja puhkeruume – ühesõnaga, tunda end tunnikese jooksul iseseisva Eest piirivalvurina Liivi lahe rahutuil vetel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar