Raul Veede: Ahmed, uus eestlane
Hiljuti arutleti Eestisse lisandunud uue elaniku teemadel usinasti nii meie kohalikus ajakirjanduses kui kaugemalgi. Ahmed Abdul Qader Hussainist kirjutas isegi New Yorker - mitte kõik endised Guantanamo vangid pole nii palju tähelepanu pälvinud. Tegelikult ei ole tema saatuses siiski Eesti jaoks midagi uut.
Kui kellelgi, siis just meil peaks olema ulatuslik, võib suisa öelda, et üldrahvalik kogemus inimestega, kes pärast pikka vangistust võõral maal Eestisse jõuavad ning siin hakkama peavad saama. Me pole suutnud siiani päris täpselt kokku lüüa, kui paljud Eestist 1941-49 ära viidi ning hiljem tagasi jõudsid. Jah, muidugi, siin on olulised erinevused - enamik neist, kes Siberist ja Kesk-Aasiast tagasi tulid, olid ikkagi eestlased ja varem Eestit näinud (ehkki oli neidki, kes alles seal sündisid). Aga on ka sarnasusi.
Praktiliselt igas Eesti peres oli üksvahe keegi, kes oli pidanud kusagil mujal karmides oludes elama. Enamasti olid sealne ja siinne elu üsna erinevad. (Tõsi, Stalini valitsusajal meenutas ka Eesti elu märksa enam vangilaagrit kui praegu.) Igaüks pidi leidma kohanemiseks oma viisi. Tagasitulijatest osutus üksikuks märksa enam kui viiduist - mõistagi lõhkus hulga peresid Nõukogude okupatsioonirežiim, kuid omajagu oli neidki, kes omavahel uuesti kohaneda ei suutnud. Neist me tänapäeval rääkida ei armasta.
Mõni õppis vangilaagris või asumisel uue ameti või mitu. Ent oli neidki, kes tagasi tulles suurt midagi kasulikku ei osanud või kes vanas ametis töötada enam ei saanud või ei tohtinud. Nemad pidid nullist alustama.
Eesti ühiskond elas selle üle. Vaeva ja valuga, kuid elas. Saime selle võrra kogenumaks ja targemaks. Niisugune õppimine on alati valus. Kas oskame nüüd sellevõrra targemini käituda ja mõelda, et kellelgi on ka tänapäeval samasugused probleemid? Kas oskame neid aidata?
Asi ei ole ju Ahmedis. Mis teeb tuul müürile või üks inimene tervele ühiskonnale? On ta, milline on - mõistlik ja õppimisvõimeline või mitte -, eks see selgub ajapikku. Mõni mure. Asi on hoopis meis.
Aastate vältel, mis ees, tuleb meile veel nii mõnigi Ahmed. Olgu siis Guantanamost, Eesti enda vanglasüsteemist, mõnest sõjapiirkonnast nagu Ukraina või Afganistan või kust iganes. Kuidas nemad hakkama saavad, on teatud mõttes nende endi asi. Üks inimene ei saa kanda palju rohkem vastutust kui iseenda eest, vahel ehk ka oma lähedaste eest, kui tal neid on. Enamikul inimestest on endagagi küllalt tegemist, või me kõik jube hästi elada oskame.
Aga kuidas meie tulijatega hakkama saame? Kas läheme närvi, tõmbume endasse, näitame näpuga ja pöörame selja, kui meilt tänaval kellaaega küsitakse - või käitume nagu normaalsed täiearulised täiskasvanud? See on meie enda valik.
Noh, vähemalt tuleb me kahanevale rahvaarvule vahelduseks ka pisut juurdekasvu.
P.S. Muide, kui me sõja järel Läände jõudnute mälestusi nüüd üle loeme, siis pole me sellegagi eriti rahul, kuidas sealsed "täissöönud demokraatiate" kodanikud toona Eesti pagulastesse suhtusid, rääkimata neist, kes tänapäeval kõiki idaeurooplasi sotsiaaltoetusi otsivaiks "Poola torumeesteks" sildistavad. Meenutada armastame küll omadestki eelkõige neid, kes ringkaitsest läbi murdsid ning end uuesti üles töötasid. Ent mõelda võiks ka sedapidi: hukka mõista võime vaid juhul, kui ise paremini käituda oskame.
Toimetaja: Rain Kooli