Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Juhan Kivirähk: kuidas äratada Eesti ühiskond soojussurmast
Juba läbi mitme aasta on üle kogu Eestimaa järgemööda tähistatud kahekümne aasta möödumist lähiajaloo olulistest sündmustest. On meenutatud suveräänsusdeklaratsiooni, Balti ketti, Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu valimisi, Eesti iseseisvuse taastamist, põhiseaduse loomist ja vastuvõtmist, Eesti krooni kasutuselevõttu.
Eelmisel nädalal möödus kaks aastakümmet esimestest taasiseseisvumise järgsetest vabadest valimistest riigikokku, peagi on ees VII riigikogu koosseisu kokkutulemist ning Mart Laari esimese valitsuse tegevuse algust meenutavad juubeliüritused. Algamas on aga juba uus, veerandsajandiliste juubelite ring: täis on saanud 25 aastat Hirvepargi meeleavaldusest ja Isemajandava Eesti ettepaneku ilmumisest ajalehes "Edasi".
Kui Hiina kunagine peaminister Zhou Enlai leidis, et Suurele Prantsuse revolutsioonile olevat kahekümnenda sajandi teisel poolel veel vara hinnangut anda, siis oleks sellest vaatepunktist lähtuvalt hoopiski enneaegne hinnata Eestis kahekümne aasta jooksul toimunut. Kuid inimesel ei ole aega kaua oodata, ta tahab oma minevikust aru saada kohe, toimugu see kasvõi piiratud ajalisest perspektiivist. Võib rõõmuga tõdeda, et meie sotsiaalteaduslikku kirjavarasse on hakanud ilmuma teosed, mis lähiajaloos toimunut veidi põhjalikumalt üldistada ja analüüsida püüavad.
Sel esmaspäeval esitleti avalikkusele Tallinna Ülikooli professori Raivo Vetiku eestvedamisel sündinud kogumikku "Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011". Skeptilisem raadiokuulaja võib muidugi küsida, et mis meil sellisest "tagantjärele tarkusest" õigupoolest kasu on. Kuid ilma Eesti poliitika ja valitsemise arengu põhitendentside sotsiaalteadusliku üldistuseta, ilma võimaluseta neid n-ö suurde pilti asetada, on raske mõista nii tänast päevapoliitikat kui ka kavandada arenguteid tulevikuks.
Tehtud tagasivaade tõi esile, et oleme olnud edukad demokraatlike institutsioonide loomisel ning euroopalike reeglite ülevõtmisel, kuid ei ole neid institutsioone ja reegleid suutnud veel piisavalt hästi sisuga täita, neid ühiskonnas reaalselt toimima panna. Poliitika ja valitsemine on jõudnud seetõttu teatavasse ummikseisu, millest väljapääsemiseks oleks vaja mingit suurt raputust, uut arengutõuget.
Juba 2009. aasta Inimarengu Aruanne rääkis "tardumusest" või "hangumisest" Eesti ühiskonnas ja poliitikas. Esmaspäevasel kogumiku esitlusel võrdles professor Marju Lauristin taolist hangumist "soojussurmaga".
Soojussurm on termodünaamika teisest seadusest tulenev mõiste, mis väljendab suletud süsteemis kehade soojuste võrdsustumisel tekkivat tasakaaluseisundit. Jah, igapäevakeeles on sõnal tasakaal ju positiivne tähendus, ka praegune võimukoalitsioon toonitab igal võimalikul juhul stabiilsuse olulisust ning seda, et kõik peaks jätkuma endistviisi. Vaid nii võivat valija "kindel olla".
Ent soojussurmaks nimetatav tasakaal ei tähenda ühiskonna jaoks midagi head. Vastupidi - see tähendab arengu peatumist, elu seiskumist. Süsteemi soojussurma laadne seisund - ehk teisiti öelduna, maksimaalne entroopia - tekib, kui süsteemi korrastavad ja edasiviivad otsused on omal ajal tegemata jäänud, kui asjadel on lastud kulgeda omasoodu.
Poliitikutel oli majandusbuumi ajal mugavam oma päid tuleviku kavandamisega mitte vaevata, sest maksuraha laekus niigi. Tänasel valitsusel on selles mõttes kahtlemata õigus, et järgmisel nädalal algava arstide ja õdede streigi nõudmiste täitmiseks riigil hetkel vahendid puuduvad. Kuid targu jäetakse ütlemata, et see olukord on tekkinud varem tegemata jäetud otsuste tagajärjel.
Streigi eelõhtul on ministril ikka natukene hilja öelda, et "istume maha ja arutame, mida me Eesti tervishoiuga ette võtame". Need jutud oleks pidanud maha pidama juba ammu. Ja loomulikult ei ole jutt üksnes sotsiaalministri, vaid kogu valitsusliidu pikka aega kestnud ignorantsusest ühiskonna ootuste ja vajaduste suhtes.
See, et ühiskonna jätkusuutliku toimimise eeldus saab olla vaid teaduslikel uurimustel põhinev kvaliteetne teave, peaks olema tänapäeval enesestmõistetav. Meil aga räägitakse teadusest ja innovatsioonist enamasti vaid majanduslikus võtmes, unustades ära, et ka poliitika tegemine ja riigijuhtimine peaks olema teaduspõhine. Selleks, et ühiskonnas toimuvaid protsesse paremini tajuda, neid võimaluste piires prognoosida ja tekkivaid kitsaskohti ette näha, ongi vaja "suurt pilti" loovaid sotsiaalteaduslikke analüüse. Pelgalt raamatupidamisele tuginedes riiki juhtides kaugele ei jõua, on vaja tunda ka inimest ja ühiskonda.
Soojussurma vältimiseks on vajalik, et süsteemi erinevad kehad säilitaksid erineva temperatuuri ning selleks on vaja lisada süsteemi energiat. Kust leida energiat praegusest hangunud olekust välja murdmiseks?
Ühiskonnale üle kantuna võiks see tähendada, et poliitikat ei tohiks lasta muutuda ühenäoliseks ja ühetaoliseks. Otsustamisse peaks olema kaasatud paljud erinevad sotsiaalsed subjektid, kes kannavad erinevaid arusaamu, esindavad erinevaid vaatenurki. Just selles on ju poliitilise pluralismi eesmärk ja olemus.
Poliitikud ja erakonnad pälvivad neil päevil palju kriitikat. Kuid pööret paremusele ei maksa oodata sellest, kui üritame senised otsustajad üle parda heita ja uutega asendada. Edu võti on suuremas koostöös.
Demokraatliku poliitilise kultuuri võidulepääs ei tähenda mitte ühiskonna ühetaoliseks muutumist, täieliku üksmeele saavutamist, vaid erinevuste aktsepteerimist ja oskust neist tekkivaid pingeid rakendada ühiskonna arengu energeetilise ja innovaatilise ressursina. Vältimaks soojussurma.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.
Kui Hiina kunagine peaminister Zhou Enlai leidis, et Suurele Prantsuse revolutsioonile olevat kahekümnenda sajandi teisel poolel veel vara hinnangut anda, siis oleks sellest vaatepunktist lähtuvalt hoopiski enneaegne hinnata Eestis kahekümne aasta jooksul toimunut. Kuid inimesel ei ole aega kaua oodata, ta tahab oma minevikust aru saada kohe, toimugu see kasvõi piiratud ajalisest perspektiivist. Võib rõõmuga tõdeda, et meie sotsiaalteaduslikku kirjavarasse on hakanud ilmuma teosed, mis lähiajaloos toimunut veidi põhjalikumalt üldistada ja analüüsida püüavad.
Sel esmaspäeval esitleti avalikkusele Tallinna Ülikooli professori Raivo Vetiku eestvedamisel sündinud kogumikku "Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011". Skeptilisem raadiokuulaja võib muidugi küsida, et mis meil sellisest "tagantjärele tarkusest" õigupoolest kasu on. Kuid ilma Eesti poliitika ja valitsemise arengu põhitendentside sotsiaalteadusliku üldistuseta, ilma võimaluseta neid n-ö suurde pilti asetada, on raske mõista nii tänast päevapoliitikat kui ka kavandada arenguteid tulevikuks.
Tehtud tagasivaade tõi esile, et oleme olnud edukad demokraatlike institutsioonide loomisel ning euroopalike reeglite ülevõtmisel, kuid ei ole neid institutsioone ja reegleid suutnud veel piisavalt hästi sisuga täita, neid ühiskonnas reaalselt toimima panna. Poliitika ja valitsemine on jõudnud seetõttu teatavasse ummikseisu, millest väljapääsemiseks oleks vaja mingit suurt raputust, uut arengutõuget.
Juba 2009. aasta Inimarengu Aruanne rääkis "tardumusest" või "hangumisest" Eesti ühiskonnas ja poliitikas. Esmaspäevasel kogumiku esitlusel võrdles professor Marju Lauristin taolist hangumist "soojussurmaga".
Soojussurm on termodünaamika teisest seadusest tulenev mõiste, mis väljendab suletud süsteemis kehade soojuste võrdsustumisel tekkivat tasakaaluseisundit. Jah, igapäevakeeles on sõnal tasakaal ju positiivne tähendus, ka praegune võimukoalitsioon toonitab igal võimalikul juhul stabiilsuse olulisust ning seda, et kõik peaks jätkuma endistviisi. Vaid nii võivat valija "kindel olla".
Ent soojussurmaks nimetatav tasakaal ei tähenda ühiskonna jaoks midagi head. Vastupidi - see tähendab arengu peatumist, elu seiskumist. Süsteemi soojussurma laadne seisund - ehk teisiti öelduna, maksimaalne entroopia - tekib, kui süsteemi korrastavad ja edasiviivad otsused on omal ajal tegemata jäänud, kui asjadel on lastud kulgeda omasoodu.
Poliitikutel oli majandusbuumi ajal mugavam oma päid tuleviku kavandamisega mitte vaevata, sest maksuraha laekus niigi. Tänasel valitsusel on selles mõttes kahtlemata õigus, et järgmisel nädalal algava arstide ja õdede streigi nõudmiste täitmiseks riigil hetkel vahendid puuduvad. Kuid targu jäetakse ütlemata, et see olukord on tekkinud varem tegemata jäetud otsuste tagajärjel.
Streigi eelõhtul on ministril ikka natukene hilja öelda, et "istume maha ja arutame, mida me Eesti tervishoiuga ette võtame". Need jutud oleks pidanud maha pidama juba ammu. Ja loomulikult ei ole jutt üksnes sotsiaalministri, vaid kogu valitsusliidu pikka aega kestnud ignorantsusest ühiskonna ootuste ja vajaduste suhtes.
See, et ühiskonna jätkusuutliku toimimise eeldus saab olla vaid teaduslikel uurimustel põhinev kvaliteetne teave, peaks olema tänapäeval enesestmõistetav. Meil aga räägitakse teadusest ja innovatsioonist enamasti vaid majanduslikus võtmes, unustades ära, et ka poliitika tegemine ja riigijuhtimine peaks olema teaduspõhine. Selleks, et ühiskonnas toimuvaid protsesse paremini tajuda, neid võimaluste piires prognoosida ja tekkivaid kitsaskohti ette näha, ongi vaja "suurt pilti" loovaid sotsiaalteaduslikke analüüse. Pelgalt raamatupidamisele tuginedes riiki juhtides kaugele ei jõua, on vaja tunda ka inimest ja ühiskonda.
Soojussurma vältimiseks on vajalik, et süsteemi erinevad kehad säilitaksid erineva temperatuuri ning selleks on vaja lisada süsteemi energiat. Kust leida energiat praegusest hangunud olekust välja murdmiseks?
Ühiskonnale üle kantuna võiks see tähendada, et poliitikat ei tohiks lasta muutuda ühenäoliseks ja ühetaoliseks. Otsustamisse peaks olema kaasatud paljud erinevad sotsiaalsed subjektid, kes kannavad erinevaid arusaamu, esindavad erinevaid vaatenurki. Just selles on ju poliitilise pluralismi eesmärk ja olemus.
Poliitikud ja erakonnad pälvivad neil päevil palju kriitikat. Kuid pööret paremusele ei maksa oodata sellest, kui üritame senised otsustajad üle parda heita ja uutega asendada. Edu võti on suuremas koostöös.
Demokraatliku poliitilise kultuuri võidulepääs ei tähenda mitte ühiskonna ühetaoliseks muutumist, täieliku üksmeele saavutamist, vaid erinevuste aktsepteerimist ja oskust neist tekkivaid pingeid rakendada ühiskonna arengu energeetilise ja innovaatilise ressursina. Vältimaks soojussurma.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.
Toimetaja: Rain Kooli