Mari-Liis Jakobson: poliitika püsib põnev
Nii küsitlused kui ka aktiivsus sotsiaalmeedias viitavad tavatult kõrgele valimistejärgsele huvile poliitika vastu. Kas seostada seda demokraati suurema küpsuse või hoopis lihtsakoelisema meediakajastusega?
Keegi sõnaseadja on kunagi öelnud, et valimised on demokraatia pidupäev. Valimised on see aeg mitme aasta peale, mil ka poliitikast vähem huvitunud löövad lehe lahti, jälgivad, mis valimistandril teoksil ning kujundavad oma eelistuse – et siis peale pidu uuesti oma kodaniku-pillid kokku pakkida ja argiellu naasta. Kui seda tõesti normiks pidada, võiks öelda, et Eestis kestab endiselt edasi afterparty. Tundub, et poliitika köidab endiselt laiade hulkade tähelepanu.
Päris huvitav on jälgida nii sotsiaalmeedias kui ka näiteks reitingutes toimuvat. EMORi andmed viitavad, et nende protsent, kes ei oma erakondlikku eelistust, on langenud rekordmadalale, märtsis oli see lausa 13%. Tavaliselt püsib see näitaja ikka üle kolmnekümne protsendi, langedes vaid valimiste ajaks 20% piirimaile.
Turu-Uuringute AS-i uuring näitab küll mõnevõrra kõrgemat nõutute protsenti, ent samas hoogsaid muutusi erakondade toetuses – järelikult, inimesed jälgivad, mis poliitikas toimub, ning ka reageerivad vastavalt. Turu-Uuringute AS-i analüütik Juhan Kivirähk tõdes viimaseid tulemusi tutvustades lausa, et nii järske muutusi valijate eelistuses valimiste järgselt varem praktiliselt toimunud pole. Ning kuuldavasti püsib ka poliitikasaadete, näiteks „Foorumi“ vaadatavus tavapärasega võrreldes kõrgem.
Miks see huvi siis nii kõrge on? Mulle näib, et sellel on kolm kõige tõenäolisemat põhjust.
Esiteks, uued tulijad poliitikas. Värsked näod riigikogu saalis on teravdatud tähelepanu all ning samuti on põhjust nende seniste tegemistega lähemalt tutvuda. See võimaldab ka üsna lihtsustatud, võiks isegi öelda, et kollasele meediale omast poliitikakäsitlust – ei räägita mitte abstraktsest valitsemiskorraldusest, vaid pigem inimliku huvi valda jäävast. Meediapilt riigikogust sarnaneb varasemast enam action-multifilmiga, kus tegelased ja ka nende tegevusliinid on karikeeritud. Kes käib ringi ja hindab kabinettide seinavärvi meeldivust, kes jookseb dokumentidega teistel eest ära, kelle minevikuseiklused vinnatakse avalikkusele vaatamiseks. Klikkidele orienteeritud ajakirjanikul rõõmu kui palju ja ka töövaeva varasemast vähem. Poliitika on ju tiheda konkurentsiga valdkond, kus alati keegi teise halba valgusesse seadmisest huvitatud on.
Teiseks, põnevust aitab hoida ka koalitsioonilepe ning see kurikuulus Exceli tabel. Palju sai tähelepanu plaan kasutada kütuseaktsiisi ühe katteallikana uue koalitsiooni lubadustele. Jällegi on tegu lihtsa ja kõigile vahetult mõistetava teemaga. Kui kütuseaktsiisi asemel oleks otsustatud teha mõni keerukas ja ambivalentne muudatus tööjõumaksude vallas, oleks ka elevust oluliselt vähem olnud. Nüüd näikse aga, et suur osa Eestist on vähemalt retoorilistele barrikaadidele liikumas.
Muide, valitsuse saja päeva plaani vaadates tundub ka, et seda põnevust jagub veel vähemalt suveni, sest selleks, et plaanitud maksumuudatused järgmisest aastast jõustuda saaks, peavad need veel enne suvevaheaega Riigikogust läbi hääletatud saama.
Kolmandaks annab põhjust kõrgemaks aktiivsuseks poliitika jälgimisel ka koalitsiooni koosseis – valitsuses on kolm maailmavaateliselt üsna erinevat erakonda. Otseütleja Jürgen Ligi on hinnanud märtsikuiste valimiste tulemused nadiks, sest see nõudis niivõrd mitme osalisega ja üsna erinevate maailmavaadete põhjal koalitsiooni moodustamist. Ka koalitsiooni meediakajastuses on välja kujunenud üsna selged raamid. Koalitsiooniläbirääkimiste ajal ristis meedia valitsusliidu kõhklusliiduks, ning nüüd uurib muudkui, kas ehk valitsusliit juba kuskilt ka nagiseb.
Ma ei ole kindel, kas see küsimus tingimata õigustatud on. Kui koalitsioonipartnerid tunnistavad, et nad arutavad võib-olla katteallikate küsimuse uuesti läbi, siis ei näita see tingimata koalitsiooni nagisemist, vaid võib viidata hoopis valitsuse sotsiaalsele tundlikkusele ehk responsiivsusele. Responsiivsust loetakse aga just sisulise ja enam arenenud demokraatia tunnuseks.
Kas kõrgendatud huvi põhjal saaks teha ka kaugemale ulatuvaid järeldusi? Ehk võib sellest välja lugeda lausa demokraatia suuremat küpsust? Kui vaadata suurenenud tähelepanu põhjusi, siis vast püsib kõrgema poliitkonkurentsi tõttu tähelepanu poliitikateemadel ka edaspidi. Ent mis puudutab valitsusliidu tegemisi, siis võib elu minna ka igavamaks. Ebapopulaarsed otsused tehakse neliaastaku esimeses veerandis ära ning seejärel hakatakse juba kindlustama head tulemust järgmistel valimistel.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar