Alo Lõhmus: esimene koolipäev tõmbekeskuses
Õpetaja Laur polnud oma mõtetega veel õieti lõpulgi, kui uks seestpoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees mingisuguses vormimütsis välja astus. Laur kahmas mütsi peast ning küsis oma külakoolmeistri inglise keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. “Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.”
Õpetaja Laur astus sisse. Ta juhatati trepist üles, pahemat kätt ukse juurde. Müts peos, köstriemanda kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Laur mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane!
Ülal trepiotsal ootas Lauri prillide ja lühikese habemega härra. “Tere, tere,” ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus tulija üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Härra Maurus, sest just tema see ju oligi, istus laua taha ja avas suure sülearvuti.
“Teie siis tahate minu juurde koolmeistriks tulla, sest teie koduvalla kool pandi kinni. Oli teil suur vald?” küsis härra Maurus.
“Jah,” vastas õpetaja Laur. “Suur küll, aga halb, ei teinud midagi sisse. Ei suutnud nõutaval tasemel teenuseid osutada.”
“Jajah, nojah, muidugi, ei suutnud teenuseid osutada,” oli direktor nagu nõus.
Õpetaja Laur seletas talle, kuidas komisjon oli kooli tulnud ja uurinud, miks kooli koht riigieksamite edetabelis on vajunud mutta nagu noorhärrade parv jõepõhja. Komisjon nõudis ja usutas õpetajaid igapidi ja pani neile ühe keerdküsimuse teise järele ette. Rohkem kui õpetajaid uskus komisjon pealekaebajat, üht parteilast.
“Kui palju inimesi teie vallast tänavu on juba meie juurde tõmbeskusesse tulnud?” küsis direktor.
“Kakskümmend peret, rohkem ei ole saand.”
“See on vähe, sest teie hakkate ju siin saama Eesti keskmist palka ja see tuleb ometi kellegi maksudest katta,” vangutas härra Maurus pead.
“Mõned on juba varem tulnud,” seletas Laur.
“Kui palju?”
“Viiskümmend.”
“Rohkem sugugi ei ole?”
“Ei ole,” kinnitas Laur.
“Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui inemised on maal laiali. Minu kätte saatku oma inemised kõik need, kes ei oska nendega õieti ümber käia. Tulgu või südaöösi, tulgu ja koputagu uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse inemisi. Tema kirjutab inemised raamatusse sisse, siis on kindel.”
Lepingule alla kirjutatud, suundus õpetaja Laur oma uude kitsasse linnakorterisse ja heitis voodisse. Kuid uni ei tulnud. Silme ette kerkisid pildikesed viimasest kevadest. Sel päikeselisel päeval seisis ta koolimaja ees õues ja saatis viimseid kojusõitjaid. “Jumalaga, jumalaga Tõnisson! Head teed, väike Lesta! Kasva suve jooksul suuremaks. Ja ikka pea püsti... Julgelt ja rõõmsalt edasi. Küll tuleb aeg, kus – kus – “
Kooliõpetaja laugelt veeres pisar. Tõmbekeskusesse läksid! Tõmbekeskusesse või suisa Soome läksid, need, kes talle küll vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi nii armsad olid.
***
Tänase kommentaari, mis valmis Anton Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsu lahkel kaasabil, pühendan ma Võrtsjärve lõunatipus Põdrala vallas Väikese Emajõe maalilisel kaldal asunud Pikasilla koolile, kus üleeile koolikell enam ei helisenud.
Pikasilla koolil on olnud raskeid aegu varemgi. Teise maailmasõja lahinguis sai kool nii rängalt kannatada, et Nõukogude võim otsustas kooli sulgeda. Ent kohalikud lapsevanemad polnud sellega nõus, nad taastasid kooli omal jõul ning see jätkas tegevust.
Uus sulgemishoog tuli ametnikele peale 1960. aastatel, ent “üldsuse ja lastevanemate nõudmisel jätkas kool tööd,” on kirjas Pikasilla kooli ametlikus ajaloos.
Kuid praegustes oludes kooli edasi pidada enam ei õnnestunud, sest õpilaste arv langes alla valla jaoks kriitilise kümne lapse piiri.
Tõmbekeskused on nad kuhugi ära tõmmanud.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare täismahus on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar