René Värk: Venemaa tegevus Krimmis rahvusvahelise õiguse valguses
Viimase nädala jooksul on tulnud ärevaid uudiseid võõraste relvajõudude tegevusest Krimmis. Ametlikult ei ole siiani teada, mis riigi relvajõududega on tegemist, sest nad ei kanna eraldusmärke ega soovi avaldada oma identiteedi. Samas lubavad asjaolud järeldada, et tegemist on Venemaa relvajõudude üksustega. Krimmis toimuv paneb imestama, kuidas saab üks riik käituda sellisel viisil teises riigis ja teha seejuures näo, et sekkumine ei ole pelgalt õigus, vaid lausa kohustus.
Nagu riikidele kombeks, püüab ka Venemaa näidata, et tema käitumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Riikide selline käitumine tuleneb asjaolust, et nad ei soovi näida rahvusvahelise õiguse rikkujatena. Muidugi ei tähenda riigi väide oma käitumise õiguspärasuse kohta, et see on tegelikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja et rahvusvaheline kogukond peab nõustuma sellise hinnanguga ega tohi anda omapoolset hinnangut toimuvale.
Agressiooni olemusest
Ukraina ja rahvusvaheline kogukond on nimetanud Krimmis toimuvat agressiooniks. Tuleb möönda, et agressioon on nähtus, mida on raske üheselt defineerida, ja seetõttu puudub rahvusvahelises õiguses agressiooni juriidiline definitsioon. Loomulikult on rida sündmusi, mille puhul ei ole kellelgi kahtlust, et tegemist on agressiooniga (nt Iraak vallutas ja annekteeris Kuveidi augustis 1990). Raskusi tekitavad olukorrad, kus riikide osalus on varjatud või kus ei toimu otsest sõjategevust – nagu hetkel Krimmis.
Agressiooni olemuse avamisel pöördutakse tavaliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel vastu võetud agressiooni definitsiooni poole. Peame arvestama, et see resolutsioon ei ole rahvusvaheline leping, vaid tegemist on õiguslikult mittesiduva poliitilise dokumendiga. Sellest hoolimata on tegemist autoriteetse dokumendiga, mis esitab käepärase loetelu agressioonivormidest ja mida kasutatakse erinevate olukorda hindamiseks.
Krimmis toimuvat arvestades võib praegu välja tuua kaks agressioonivormi.
Esiteks, sõjaline okupatsioon olenemata selle kestvusest. Sõjaliseks okupatsiooniks loetakse olukorda, kus mingi osa territooriumist on vastase relvajõudude tegeliku kontrolli all. Vene eriüksuslased (nagu neid on nimetatud toimuvas diskussioonis) on vallutanud mitmed olulised objektid Krimmis, tunginud Ukraina relvajõudude territooriumile, piiranud ümber Ukraina sõjaväebaase, võtnud enda kontrolli alla maa-alasid jne. Seega võib järeldada, et mingis ulatuses on toimunud sõjaline okupatsioon.
Teiseks, agressioon on ka ühes riigis kokkuleppe alusel paiknevate teise riigi relvajõudude kasutamine vastuolus kokkuleppega. Ukraina on vastavalt lepingule andnud Sevastoopoli kasutada Venemaa Musta mere laevastikule, kuid see leping ei anna Venemaa relvajõududele õigust sekkumiseks Ukraina poliitilisse ellu ja eespool nimetatud tegevusteks.
Olgu siinkohal öeldud, et relvastatud jõu kasutamine on rahvusvahelistes suhetes lubatud kahel juhul (lähtuvalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartast). Esiteks, riikidel on võõrandamatu õigus enesekaitsele relvastatud rünnaku korral. Ukrainal on õigus kasutada oma relvajõudusid riigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitseks või taastamiseks. Seni on Ukraina hoidnud ennast tagasi, kuid see ei tähenda, et riik oleks loobunud õigusest enesekaitsele. Teiseks, Julgeolekunõukogu võib anda loa relvastatud jõu kasutamiseks, kui eksisteerib oht rahule või on toimunud rahu rikkumine või agressiooniakt. Kuna Venemaa on Julgeolekunõukogu alaline liige, kellel on vetoõigus, siis ei saa kõnealuses olukorras loota Julgeolekunõukogu jõulisele tegevusele (see ei tähenda, et olukorda ei saa seal arutada).
Riigid on aastakümnete jooksul pakkunud välja lisaaluseid relvastatud jõu kasutamiseks, kuid need on reeglina saanud rahvusvahelise kogukonna kriitika osaliseks ja seetõttu ei saa neid lugeda rahvusvahelise õiguse osaks. Ka Venemaa viitab Krimmi kontekstis kahele lisaalusele.
Sekkumine kutse alusel
Riigid on mitmel juhul sekkunud teises riigis toimuvasse konflikti ühe poole kutsel. See on alati tekitanud vaidlusi. Alustuseks on üldse küsitav, kas riigid peaksid sekkuma teises riigis toimuvasse võimuvõitlusesse, sest riigi poliitilise režiimi ja valitsuse valik on siseasi. Eraldi teema on olukorrad, kus võimuvõitlus ohustab teiste riikide rahu ja julgeolekut või selle raames pannakse massiliselt toime rahvusvahelisi kuritegusid (nt Liibüa ja Süüria juhtumid). Sekkumine kutse alusel on avatud kuritarvitusteks. Kes võib kutsuda? Kas konkureeriv valitsus või mingi piirkonna juhtkond võib kutsuda teist riiki sekkuma nende poolel?
Ajaloost võib tuua rea näiteid, kus luba fabritseeriti, anti tagantjärele või tegelikult puudus. Venemaa on kutse argumenti kasutanud näiteks Ungari, Tšehhoslovakkia ja Afganistani puhul, kusjuures kutse esitas legitiimsele valitsusele vastanduv osapool. Ka Krimmis reageeris Venemaa sealse autonoomse piirkorra juhtkonna palvele stabiliseerida olukord poolsaarel. Sellise palve peale sekkumine ei ole kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Isegi kui nõustuda, et riik võib sekkuda teises riigis toimuvasse võimuvõitlusse ekstreemsetel tingimustel (pannakse toime genotsiidi, etnilist puhastust vms), siis antud juhul puuduvad ka need toetavad argumendid. Olukord on pigem vastupidine, st hoopis Venemaa käitumine destabiliseerib olukorda.
Sekkumine kodanike kaitseks välismaal
Kodakondsus on püsiv õiguslik suhe riigi ja inimese vahel, mis annab mõlemale poolele õigusi ja kohustusi. Muu hulgas on riigil õigus astuda välja oma kodanike eest. Samas võib seda teha rahvusvahelises õiguses lubatud tingimustel. Ajaloos on riigid kasutanud teiste riikide vastu relvastatud jõudu põhjendusega, et nende kodanikud on ohus ja vajavad kaitset. Nende juhtumite analüüs aga näitab, et reeglina oli kodanike kaitse hoopis lisaargument, suitsukate tõelistele, egoistlikele põhjustele, miks kasutati relvastatud jõudu teises riigis.
Kuigi mõned riigid on sellise sekkumise vormi kirjutanud sisse oma sõjalisse doktriini, ei tunnusta tänapäevane rahvusvaheline õigus seda alust relvastatud jõu kasutamiseks (kuritarvituste oht on liialt suur). Erandina võib käsitleda ekstreemsetes olukordades oma kodanike evakuatsiooni, mida riigid on korraldanud kodusõdade keskele jäänud kodanike päästmiseks.
Venemaa kehtiv sõjaline doktriin ütleb, et relvajõudusid võidakse kasutada Venemaa kodanike kaitseks välismaal. Ametlikes väljaütlemistes on seda õigust laiendatud ka vene rahvusest või lausa vene keel kõnelevate inimeste kaitsmisele välismaal. Sellele argumendile viidati juba Gruusia-Venemaa sõjas ja seda kasutatakse ka Krimmi kontekstis. Venemaa Föderatsiooninõukogu andis presidendile õiguse kasutada relvajõudusid, et kaitsta “Ukrainas elevate Venemaa Föderatsiooni kodanike elu ja turvalisust, meie kaasmaalasi ja Ukrainas paiknevate Venemaa Föderatsiooni relvajõudude isikkoosseisu”.
Iseenesest on Venemaa relvajõududel tavaolukorras õigus ennast kaitsta, kui neid rünnatakse Ukrainas, kuid praeguses olukorras, kus vene üksused on väljunud oma väeosadest ja käituvad vastuolus rahvusvahelise õigusega, ei saa nad enam toetuda enesekaitsele. Nüüd on enesekaitse teostamise võimalus jäänud Ukrainale.
Kokkuvõtteks
Venemaa käitumine on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja hoolimata Venemaa väidetest ei ole võimalik leida õiguslikku argumenti, mis lubaks Venemaal kasutada relvajõudusid Krimmis. Venemaa rõhutab oma sõjalistes ja välispoliitilistes dokumentides rahvusvahelise õiguse traditsioonilisi väärtusi (riikide suverääne võrdõiguslikkus, sekkumise keeld, relvastatud jõu kasutamise või sellega ähvardamise keeld jms), kuid on valmis neid eirama oma geopoliitiliste huvide kaitsmiseks.
Venemaa kahepalgelisus on hämmastav. Võtame ainult ühe näite. Eelmisel aastal seisis Venemaa jõuliselt vastu rahvusvahelise kogukonna sekkumisele Süürias (Julgeolekunõukogu loal), sest see olevat vastuolu rahvusvahelise õigusega ja tähendaks sekkumist sisemisse poliitilisse võimuvõitlusse. Aga nüüd on õigus sekkuda ühepoolselt Krimmis, kus olukord ei ole kuidagi võrreldav Süüriaga?
Toimetaja: Rain Kooli