Kaupo Meiel: kuidas süüa sümboolset toetust?
Pärnu uue kunsti muuseumi juht, tuntud filmimees ja poliitik Mark Soosaar kutsus neil päevil pärnakaid üles võõpama Kesklinna silla metallist käsipuud ukrainlaste toetuseks sinikollaseks. Soosaar käis ise mõne aja eest Ukrainas ja Kiievis näiteks koguvad noored vabatahtlikud raha, et pealinnapilti rahvusvärve tuua.
Soosaar ütles Pärnu Postimehele, et mõte võrsus tal vastusena paljude inimeste küsimusele, et mida saaksime meie siin Eestis Ukraina heaks teha ja leidis siis, et võikski silla osaliselt sinikollaseks värvida. Seda siis saaksime Ukraina ja ukrainlaste heaks teha.
Sellised mõtted ja ettepanekud pälvivad oodatult palju tähelepanu ja saavad ohtralt vastukajasid, mis – nagu ikka – ulatuvad seinast seina.
Mõni arvab, et see on ääretult kena solidaarsusavaldus. Mõni leiab, et tegu on puhtakujulise rumalusega. Mõni mainib realistlikult, et mida see sillavärvimine ikka Ukrainale annab, pigem võiks värvi ostmisele kuluva raha Ukraina sõjas kannatanutele annetada. Mõni leiab irooniliselt, et sillapiiretel võiksid koha leida kõigi nende maailma riikide lipud, kus praegu sõda või tõsisem konflikt käimas. Mõni läheb kibedas iroonias kaugemale ja jõuab selleni, et linnaruumi tasuks tuua hoopis sinine, must ja valge, toetamaks vahepeal omaendagi riiki.*
Jah, me võime terve Pärnu või Tallinna või terve Eesti sinikollaseks värvida, kuid kas ukrainlaste võitlus muutub selle pärast perspektiivikamaks ja kas selline suurejooneline aktsioon soojendab neid, kes kannatavad külma või toidab neid, kellel kõht tühi?
Aktsioonid ja meelsuse väljendamised, kui tahes õilsad need pole, jäävad alati vaid aktsioonideks. Mõne hea aasta eest kordus Eestis Gruusia lipu motiiv. Nüüd on Ukraina lipp selle välja vahetanud ning tühja koha pealt võibolla ei meenugi, milline see Gruusia lipp üldse on.
Kui minna riikide tasandilt üksikisiku tasandile, jõuab sümboolse toetuse põhimõte sujuvalt absurdi. Näiteks mõtleme mõnele puudust kannatavale tuttavale või sugulasele ning otsustame teda toetada sellega, et laseme Aapo Pukil temast maalida portree, mille me kaunis raamis oma kahekordse eramu esikusse riputame. Ei ole keeruline oletada, mida töötu paljulapseline ja kiirlaenudest puretud tuttav või sugulane sellest arvab.
Üksikisiku tasandile moraalset või sümboolset toetust päris otse seega paigutada ei saa ning elu näitab, et eestlased suudavad päris abi anda küll, annetades vajadusel raha, riideid või mööblit neile, kes seda tõesti vajavad. Enamasti läheb sellise abi saamiseks küll vaja mõnd telesaadet, kuid mis siis sellest.
Moraalse toega on väga lihtne liituda ning kuigi ükski kollast linti kujutav pilt Facebookis Eston Kohverit ei vabasta ega ükski pikett Vene saatkonna juures ühtegi sõda ei lõpeta, pole sümboolne tugi päris tühine. Kui okupeeritud Eestisse jõudis mõnigi pildike New Yorgis lehvivast sinimustvalgest, siis andis see teada, et meid pole unustatud ega üksinda jäetud.
Täpselt samal põhjusel aitab Eesti riik tänapäeval jõudu mööda näiteks kaugete maade looduskatastroofide ohvreid või vahendab humanitaarabi konfliktikolletesse. Andes oma tegevusega teada, et hädasolijad ei ole üksi, ei jäeta üksi meid endidki. Ei ole kunagi vaja esitada etteheitvat küsimust, et miks me neid kaugeid murjaneid aitame, mis meil nendega pistmist, millist kasu me sellest saame. Kõik on taandatav igiammusele üldinimlikule põhimõttele, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse ja, vastupidi, tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Palun, kui on nii väga tegelikku kasu vaja, siis siin see on.
Ma tõesti ei oska võtta konkreetset seisukohta, kas Pärnu Kesklinna silla sinikollaseks värvimine on hea mõte, mis toetab ukrainlasi või hea mõte, mis reklaamib eelkõige ettevõtmise initsiaatorit. Selles ongi sümboolse toetuse häda, et ükskõik, kuidas ka ei mõtle, on väga keeruline välja mõelda, kuidas seda süüakse.
* Arvamused pärinevad Pärnu Postimehe Facebooki-lehelt.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Päevakommentaar"