Peeter Helme: detailidest, mis moodustavad rahvuskultuuri
Olen viimased pool aastat olnud sunnitud lugema peaasjalikult eesti kirjandust. Võib-olla tuleb see mõnele üllatusena, sest teen ju tõlkekirjandusesaadet „Tõlkes leitud“ ning tutvustan Klassikaraadios uuemat kirjandust - sealhulgas ka uuemat väliskirjandust - kuid paraku on minu aeg kulunud eelmise aasta novembrist alates peamiselt Eesti kirjandusele.
Kõigepealt lugesin läbi valdava osa möödunud aastal ilmunud Eesti proosast, et kirjutada ajakirjale Looming proosa-aasta ülevaade. Seejärel tuli asuda tegutsema Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii töös.
See ettevõtmine pole veel päriselt läbi, kuid oleme jõudnud lõpusirgele ning käes on aeg, mil žürii loeb neid töid, mille hulgast selgitame võitjad. Ehk siis lõppvalikusse on jäänud head tekstid ja võin juba praegu öelda, et mõned neist on lausa väga head.
Selline intentsiivne kodumaise kirjanduse lugemine tekitab muidugi soovi üldistada, näha tendentse ja trende, olulisi teemasid, ajastu märke, leida eestluse kvintessentsi. Viimane kõlab ülespuhutult ja õigustatult võib küsida, kas eestluse kvintessents peitub tõesti just kirjanduses.
Nägin ükspäev "Aktuaalses kaameras" lõiku meestest, kelle hobiks on ennesõjaaegsetele traktoritele hinge sisse puhumine ja nendega ringi põristamine. Äkki räägivad eestluse olemusest palju rohkem need kuldsete kätega mehed ja nende spetsiifiline, kuid äratuntavalt maalähedane hobi, millesse on põimitud ka soov uurida Eesti külaelu ajalugu?
Kindlasti mingis mõttes räägivadki. Ja mingis teises mõttes räägib eestluse olemusest muidugi ka kirjandus, mida teevad inimesed, kes püüavad sõnastada nii ajastu probleeme, rääkida lahti oma perekonna lugu, kirjeldada esimest armastust, luua muinasjutulisi fantaasiaid lohedest ja rüütlitest või katsuvad ette kujutada, kuidas näeks välja maailmalõpp Eestist nähtuna.
Kõik need on ju eesti lood sest neid räägivad eesti inimesed. Selles mõttes võib eestluse olemuse leida tõesti nii kirjanduses, nii vanu Lanz Bulldogi traktoreid renoveerivates meestes kui miks mitte näiteks ka kokakunstis või üldises töökultuuris.
Mingis mõttes on selline ülimalt lai kultuuridefinitsioon justkui mittemidagiütlev - kultuur on kõik, mida tehakse või tegemata jäetakse.
Kuid tarvitses mul vaid paari nädala eest külastada Shanghaid, kui sain aru, et ega kultuuri teisiti kirjeldada ei saagi. Kui mu sõbrad minult nüüd küsivad, kuidas Hiinas oli, siis kõige lühem - ja kõige ammendavam vastus ongi - seal oli kõik teistmoodi,sest alles seal koha peal olles saingi aru, et kultuur on kõik väikesed ja suured asjad koos.
See on see, mida inimesed söövad, kuidas nad riietuvad ja käituvad, milliseid maju ehitavad - ja milliseid maju lammutavad - mis on nende meelest ilus, mis kole, mis tähtis, mis ebaoluline. Kultuur - see on korraga kõik ja ei miski, sest iga inimese jaoks on see midagi erinevat. Kellele kirjandus, kellele teater, kellele hea toit ja kellele ilusad autod või, miks mitte, vanaaegsed traktorid.
Alles nende omapärane kombinatsioon ehk sellest kõigest moodustav kaleidoskoop on see, mis lubabki väita - ahaa, selline on siis selle maa kultuur. Muidugi on see väide naiivne, aga ka vabadus olla teinekord naiivne käib ju kultuuri juurde.
Toimetaja: Allan Rajavee