Rain Kooli: elava teatrijuhi põrge – miks Ojasoo juhtum meeli erutab

Rain Kooli
13.06.2016 13:52
Rubriik: Arvamus

"On äärmiselt tähelepanuväärne, kui üüratu ulatuse Tiit Ojasoo tehtu kajastus meedias on saanud. Temast tunduvalt hullemad toorutsejad, jõhkrad peksjad, on pääsenud palju vähemate veerumillimeetrite ning eetriminutitega. Ojasoosse suhtub Eesti meedia – ja osa rahvast – aga nii, nagu puudutaks see meist igaühte isiklikult. Loogiline on küsida, miks. Tegelikult on seletusi päris mitu ja need on kõik omavahel seotud," märgib ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli oma kommentaaris.

Meist väga vähesed teavad, mis täpselt toimus talvisel parkimisplatsil NO99 teatri kõrval. Kindlasti teavad seda kaks inimest – lavastaja ja teatrijuht Tiit Ojasoo ning noor näitlejanna, kelle nime ma tean, aga tema privaatsuse kaitsmiseks ei nimeta.

Võib-olla ongi asi just selles, et vaid loet(let)ud inimesed teavad, mis täpselt toimus – ning just seetõttu on juhtunu pälvinud nii tohutult tähelepanu.

”Ojasoo personaalküsimus” on haaranud enda alla mõlema päevalehe uudistepäevad; jõudnud ”Aktuaalse kaamera” eetrisse intervjuuna, mida katkestasid rahvusringhäälingu legendaarse uudistesaate ajaloo vaat et kõige pikemad pausid; ning Eesti külastatavaim veebiportaal pühendas teemale hiigelruumi oma esiküljel.

Ma olen rääkinud juba aastaid – veel enne, kui see teema nii-öelda peavooluteemaks muutus –, et naistevastane vägivald on Eestis suur probleem ning osa sellest probleemist on probleemi eitamine ja probleemile osutajate tuuseldamine. Igasugune vägivald on lõhkuva iseloomuga ega aita meie elu paremaks muutumisele põrmugi kaasa – ei ühiskondlikus ega ka ”tööväliselt eraelulises” plaanis.

Sellega peaks siis asi selge olema – vast näitab Ojasoo juhtum, et Eesti on lõpuks ärganud probleemi ulatust tajuma?

Võimalik. Tahaks loota. Aga siiski on äärmiselt tähelepanuväärne, kui üüratu ulatuse Ojasoo tehtu kajastus meedias on saanud.

Temast tunduvalt hullemad toorutsejad, jõhkrad peksjad, on pääsenud palju vähemate veerumillimeetrite ning eetriminutitega. Ojasoosse suhtub Eesti meedia – ja osa rahvast – aga nii, nagu puudutaks see meist igaühte isiklikult. Loogiline on küsida, miks.

Tegelikult on seletusi päris mitu ja need on kõik omavahel seotud.

Esiteks on Ojasoo olnud paljude jaoks positiivne kuju, fännitud looja, kes on olnud seotud paeluvate vaatemängudega. Kui selline midagi nii taunitavat teeb, on kõigil sellesse raske üheselt suhtuda. Erinevalt olukorrast, kus vägivallatsejaks osutub keegi üldtunnustatult vihatud tegelane, pälvib armastatud loomeinimene osa ühiskonna mõistmise. Kokkuvõttes tekib hulk vastakaid tundeid ja nende peegeldusi.

Samas käib just selle armastatud loomeinimese staatusega kaasas eriti suur mainekoorem. Kui keegi on enda juhitud teatri loomingust suutnud luua pildi kui Eesti aust ja südametunnistusest, oodatakse temalt endalt hõlpsasti täiesti plekitut käitumist nii töö- kui ka eraelus. Kui see plekk siis lõpuks ilmub, pöördub osa ühiskonnast tavalisest veel järsemalt "langenud ingli" vastu.

Kolmandaks on Ojasoo juhtinud teatrit, mille leivanumber on olnud lavastuse ja elu segamine kohati lahutamatuks lahuseks. Nii ei suuda paljud vältida mõttekäiku, spekulatsiooni või suisa veendumust, et äkki on see ka kõik nüüd üks suur teater – eriti ahvatlev tundub see nende jaoks, kes varem Ojasoosse positiivselt on suhtunud. Justkui viimane päästerõngas.

Omalt pool lisaksin, oma allikatele toetudes, et seekord ma siiski ei panustaks võimalusele, et juhtunu on lihtsalt etendus. Pigem otsiksin tagamaid ikkagi eraelulisest draamast, mis ühel hetkel inetuks muutus.

Neljandaks suutsid nii Ojasoo ise kui ka NO99 nõukogu esimees Tõnis Arro juhtunu päevavalgele tuleku hetkel valida röögatult vale kommunikatsioonitaktika. Selle asemel, et kõike tunnistada ja kahetseda, veeretati juttu tühisest töövälisest episoodist, mis olevat ammu sõbraliku lahenduse leidnud. See aga muutis mitu kraadi lahjemaks ka hilisema kahetsuse.

Viiendaks on kohale jõudnud ka raipesööjad, hetkel muidugi mitmekordselt ülekantud tähenduses – sest ei Tiit Ojasood ega teatrit NO99 pole põhjust pidada loomingulisteks laipadeks. Küll aga järavad neid elusastki peast need, kes lähiminevikus teatri terava irooniaga kõrvetada on saanud – näiteks endine kultuuriminister Laine Randjärv, kelle kunagise perekonnanime teater oma surnud jänesele kultuuri seletamise tükis käiku laskis.

Kokkuvõttes nõustun ma otsapidi kirjanik Rein Rauaga, kes täna rahvusringhäälingu portaalis avaldatud arvamusartiklis tõdeb, et ei usu, et Ojasoo ”tegu suudaks tühistada kogu inimese senise teekonna, tema saavutused ja selle, kuidas ta on oma kunstiga muutnud Eesti ühiskonda.”



Ei suuda. Küll aga suudab pilve ajada taeva ja segamini pöörata moraalse kompassi – mille kese, nagu meile pikka aega tundus, paiknes Sakala tänaval.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Rain Kooli: kildmürsu plahvatus (veebi)toimetuses
    13:51

    Paljudes meediamajades moodustub konkreetse teema ümber verbaalse kildmürsu plahvatuse järgne olukord – veebiseinad on täis miniatuurseid fragmente, millest ühes on üks, teises teine infokilluke ja kõik on valatud üle nüüdisuudismeedia universaalse kastmega, mille olemuse võib kokku võtta sõnadega võtame kommentaarid peale. Lõpuks teavad inimesed üha vähem, kuigi infot on üha rohkem, tõdeb Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti trumpofiilide taga kumab soov, et 25 aastaga saavutatu kummuli keerataks
    13:16

    Miks mõni Eesti elanik USA uut presidenti Donald Trumpi nii palju kaitseb, katsub selgitada Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    21.01

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    20.01

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    20.01

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    20.01

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    20.01

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.