Hennoste Ilvese kõnest: see oli vaba mehe kõne, kuid selles polnud ühtki ajalukku minevat metafoori
Ilvese kümnes ja viimane vabariigi aastapäeva kõne oli vaba mehe kõne, leiab keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Kuigi tema hinnangul oli see paarist eelnevast oluliselt parem, ei olnud selles ühtegi ajalukku minevat metafoori või lauset ning jäi mulje, et Ilves ei pea seda oma viimaseks selliseks kõneks.
"See oli n-ö vaba mehe kõne. Ta laused olid palju teravamad, tema kriitika valitsuse suhtes oli selline, nagu viimase ajal teinud, aga see oli väga terav ja otsesõnaline. Nüüd oli kohe tunda, et see oli teatud mõttes vabanemine," rääkis Hennoste Vikerraadio saatele "Uudis+".
Samuti leidis ta, et Ilvese aastapäevakõne ei mõjunud nagu tema viimane selline kõne, sest vaatas vähe minevikku.
"Kui president peab viimase kõne, siis ta võiks teha kokkuvõtteid – öelda seda, mis minu kümnest aastast jääb, mis on oluline, kas või tänada neid, kes on temaga koos töötanud. See oli täpselt sama tüüpi, mis eelmised kaks kõnet, ehk tulevikku vaatav, mida me peame tegema, aga sellisena väga OK."
Hennoste nentis, et seekordsest kõnest ta Ilvese ajalukku läinud tsitaadile "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi" sarnase kaaluga lauset ei leidnud.
"Need metafoorid ja laused on need, mis on poliitiku valuuta, need on need, millest ajakirjanud teevad väljavõtteid, mille nad tõstavad suures kirjas kusagil esile, mida nad kordavad, mis hakkavad elama. Ja kui sul sellist valuutat ei ole, siis sa vajud väga ruttu unustusse, see valuuta püsib."
Tema arvates on üsna kesine, kui kümne aasta jooksul suudetakse toota ainult üks selline lause. "Ma oleks oodanud küll viimasest kõnest just nimelt seda."
Sellegipoolest oli Ilvese seekordne kõne tema arvates eelnevatest parem. "Kadunud on need pikad nahksed laused, tekst jooksis ilusasti, tagasi olid tulnud sellised asjad, mida kõnes ikka palju kasutatakse, paralleelstruktuurid, kus korratakse, et tema tegi seda, tema tegi seda, mis on väga tugeva retoorilise mõjuga."
Hennoste arvates oli teine asi vastandused, mis tegid kõne vormiliselt heaks, aga sisuliselt kahtlaseks. "Ma ei ole temalt kunagi selliseid vastandusi kuulnud. Seal oli ikka, et kui meie teeme niimoodi, või kui teie teete niimoodi, Eesti rahvas, siis te olete õiged, need kes, teevad teisiti, on valed."
Tema sõnul oli huvitav just Ilvese kõnetoon, mis tema hinnangul töötas väga hästi. "See toon oli natukene läbi hammaste, isegi terav ja sapiselt jõhker. Mitte tugevalt, aga hästi nõrgalt."
Sellegipoolest oleks Ilves pidanud Hennoste arvates veenmiseks alustama ühendavast temast, mitte vastupidi. "Ilves alustas kohe teravalt lahku kiskuva teemaga, aga lõpus hakkas järjest korduma see arguse ja julguse teema, mis oli minu jaoks uus."
Hennoste hinnangul ei olnud kõnes väga hea üldine ja abstraktne manitsemine. "Kui ma kümme korda kordan, et olge julged, olge julged, siis see ei mõju tegelikult. Seal peavad olema konkreetsed näited, kus me oleme olnud julged. Ta takerdub ikka sellistele abstraktsustesse."
Kuigi tema arvates oli Ilvese kõnes hea liikumine negatiivselt positiivsele, jäi sealt puudu kahest asjast.
"Üks oli see tunnustamine, konkreetset tunnustamist on näpuotsatäis. Teises mõttes – Ilves kõneleb väga elitaarselt. Kui seda kõnet loete, siis ega seal n-ö rahvale ei ole midagi muud, kui et "peate ikka ise pingutama ja kui te ei pinguta, siis olete süüdi ja kui te pingutate ja ikka ei saavuta, siis olete ikka ise süüdi"."
Indrek Tarandi väitega, et suurte kõnede aeg on ümber, Hennoste nõus ei ole.
"Mina olen täiesti teist meelt. See oleneb ikka kõne pidajast ja kõne kirjutajast. Kui ma kuulan praegu Obamat, siis ma ütlen, et suurte kõnede aeg ei ole ümber."
Toimetaja: Merit Maarits