Jüri Raidla: kahandagem riigikogu, ohjeldagem õigusloomet ja tehkem valitsusjuhist Eesti peastrateeg
Tähtsa ja vähem tähtsa või vähetähtsa eristamine on väikeriigi jaoks kordades tähtsam kui suurriigi jaoks. Väikeriigil lihtsalt ei jätku ressursse vähetähtsate asjadega tegelemiseks. Riikide konkurentsis väikeriikidele halastuspunkte ei jagata. Seetõttu peab väikeriik oma asja ajama selgete prioriteetide järjekorras.
Lend kuule või muul viisil Eesti osalemine kosmoseprogrammides võib ju nii mõnelegi tunduda põnev, kuid Eesti riigi ja ühiskonna seisukohalt on Estonian Airi säilitamine ja arendamine kordades tähtsam. Ning kui mõlema jaoks raha ja inimesi ei jätku, tuleb eelistada tähtsamat ehk kosmoserakettide asemel tuleb osta lennukeid. Eelöeldu oli illustratsioon.
Tähtsal ja vähetähtsal on komme ajas ja ruumis muutuda. See, mis 20 aastat tagasi oli väga tähtis, ei pruugi seda enam täna olla, ja vastupidi, tänased tähtsad asjad võisid paarkümmend aastat tagasi olla tähtsusetud. Seepärast ei saa tänases Eestis teemade, küsimuste ja lahenduste tähtsuse osas teha ad hoc otsuseid. Vajalik on Eesti strateegia, mida pidevalt arendatakse ja värskena hoitakse ning mis aitab selgeks teha, mis on Eestis tähtis ja mis on vähetähtis. Siis saab ka kiiremini kui viie aastaga selgeks, et riigireform on tähtis ja lõputud seaduste muutmise seaduste muutmise seadused on vähem tähtsad. Viimatiöeldu ei olnud enam illustratsioon.
Mul on hea meel märkida, et riigireformi suhtes on pilt kahe aasta jooksul kardinaalselt muutunud, ja muutunud paremuse suunas. Kui paar aastat tagasi oli Eesti poliitilise eliidi valdav suhtumisvorm riigireformi vaikiv eitamine, siis alates möödunud aasta septembrist-oktoobrist on riigireformi temaatika muutunud tavapäraseks arutlusteemaks ka erakondade valimiseelsetes debattides.
See on muudatus, mille üle on põhjust rõõmu tunda. See tähendab poliitilisel tipptasemel probleemi olemasolu tunnetamist, võimalik, et isegi tunnustamist. Märkimisväärne panus selle muudatuse saavutamisel on olnud Vabariigi Presidendil, Eesti Koostöö Kogul ja Eesti ettevõtjaskonnal. Olgu märgitud, et Eesti ettevõtjaskonna toetuse intensiivsus ja kontseptuaalne sügavus riigireformi ideele on paljuski ületanud ootused. Kõik eelöeldu on viinud riigireformi nende asjade hulka, mida tänases Eestis tunnetatakse tähtsana.
Nüüd, kus riigireformist on saanud tähtis asi, on aeg vaadata riigireformi sisusse eesmärgiga määratleda tähtsad ja vähem tähtsad teemad reformi sees. Sissejuhatavalt tõden, et vähetähtsaid elemente riigireformis ei ole. Tähtsate riigireformi sisuküsimuste puhul tahaksin täna keskenduda riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamisele ning Eesti Vabariigi strateegia loomise, hoidmise ja arendamise küsimustele.
Huumoriga seostatult ei tähenda eelöeldu, et riigikogu koosseisu vähendamine ei ole tähtis küsimus. On küll tähtis. See küsimus on signaliseeriva ja reformi rollimudelit loova tähendusega. Riigireformi jaoks on riigikogu koosseisu vähendamine reformi kanderaketi tähendusega. Argumendid, mille kohaselt tekiksid 71-liimelise riigikogu puhul justkui mingid olulised probleemid võrreldes 101-liikmelise riigikoguga, ei tekita minus vähimatki kaastunnet.
Meenutagem Vabariigi Presidendi poolt öeldut: „Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii“. Probleemide rägastikku, mille lahendamiseks on riigireform möödapääsmatult vajalik, oleme kõik koos jõudnud just nimelt 101-liikmelise riigikoguga.
Õigusloome ohjeldamine
Õiguse massloome käsitlemist pean alustama tõdemusega, et advokaadina mulle võib ju iseenesest meeldida, kui riik toodab tapvas tempos ja mahus õigust. Samuti võib advokaadile küüniliselt meeldida, kui riigitaoline organism end kohmakalt ja tormakalt liigutab – siis alati juhtub midagi, keegi jääb alla, kellestki rullitakse üle, kellegi õigusi ahistatakse, miski asi läheb katki. Kahjuks jäävad alati ka killud põrandale.
Paraku olen ma kodanikuna riigi sellise toimetamise suhtes ülimalt kriitiline. See kõik koormab ja pärsib ühiskonda ning lõpuks maksavad inimesed nii otseselt kui kaudselt riigi väärtoimetamised, sealhulgas õiguse mõttetu masstootmise, kinni. Sellist riiki Eesti rahvas väga pikalt pidada ei suuda ega ilmselt ka taha.
Eestlased armastavad õigust. Seda põhjendatult. Mitte ainult Tammsaare loomingu peegeldusena, vaid ka Eesti iseseisvuse taastamisest ja riikluse uuesti üles ehitamisest innustununa. Eesti taastamine ja riikluse loomine toimus parlamentaarsel viisil õiguslike meetoditega ning see osutus üliedukaks. Õigus on põhjendatult teeninud ära rahva respekti. Kuid rahva õiguslembust ei tohi riik kuritarvitada.
Eesti uus õiguskord „sai valmis“ 1. juulil 2002, kui jõustus võlaõigusseadus. Eesti õiguse Euroopa Liidu õigusega harmoniseerimise finaal oli 1. mail 2004, kui meist sai Liidu liikmesriik. Kuni nende kuupäevadeni oli massiline õigusloome Eestis õigustatud, see oli tähtis. Kuid mitte enam hiljem. Kaugeltki mitte praegu.
Sellele vaatamata on õiguse massloome jätkunud. Paljudel, väga paljudel inimestel on tekkinud põhjendatud arusaam, et tegemist on ühiskonda koormava ja kurnava asendustegevusega.
Vohava õigusloome näitena tõi Eesti Koostöö Kogu välja tõsiasja, et 2014. aasta riigi õigusloome plaanid nägid ette keskmiselt 3,5 eelnõu ettevalmistamist ühes nädalas. Äriseadustikku on tema jõustamisest saadik muudetud 93 korral, viimase kolme aasta jooksul on äriseadustikku muudetud 11 korral. Riigikogu esimehed annavad oma aastalõpu kokkuvõtetega uut hoogu juurde, rääkides uhkustundega, kui palju seadusi ja seaduste muudatusi riigikogu kõne all oleval aastal vastu võttis. Et järgmisel aastal parem olla, peaks riigikogu ikka rohkem „õigust tootma“.
Tegemist on sügavalt ebaõige mõõdikuga. Kui ilma mõõdikuteta tõesti kuidagi ei saa riigikogu tööd hinnata, siis oleks paslik kõnelda sellest, mitme protsendipunkti võrra on inimeste toetus oma riigile tõusnud ning millised riigielu tähtsad küsimused on kõneallolnud aastal lahendatud.
Kus on probleemi juured? Loomulikult poliitikute ja ametnike fookuses ja suhtumises. Tänane riigi pidamise poliitiline mõttelaad tundub valdavalt olevat selles, et kui mingi õigusakt on vastu võetud, siis on asi tehtud ja minister võib rõõmsalt rahvale ette kanda, et probleem on lahendatud. Õiguse "ärakoputamine" on Toompeal muutunud omaette fenomeniks.
Ametnikkonnale on selline poliitikute mõttelaad eriti sobilik – raugematu õigusloome võimaldab progresseeruvalt iseennast taastoota ning minimiseerida oma haldusotsustega kaasnevat vastutust.
Uute eelnõudega ei looda mitte ainult õigust, vaid toodetakse ka bürokraatiat. Isegi siis, kui otsuse tegemine ilma uut õigusakti andmata on võimalik, on ametnikule igapidi mugavam, kui enne seda kehtestatakse miskit sorti õigusnorm – eelnevat tööd kui palju ja hilisemat vastutust ei mingit.
Pole siis ime, et vaid mõned päevad tagasi oli riik sunnitud tunnistama, et viimase aasta jooksul ei ole riigiaparaat mitte vähenenud, vaid ainuüksi ministeeriumites 75 inimese võrra suurenenud. Ning seda olukorras, kus (statistikaameti prognooside kohaselt) järgmise viie aasta jooksul riigi tööealine elanikkond (vanuses 20–64 eluaastat) väheneb 44 000 inimese võrra.
Riigi pidamine Eestis tundub praegu toimuvat õigusloome plaani keskselt, mitte strateegilise arengu ja lahendamist vajavate probleemide keskselt. Lugesin värskelt läbi valitsuse määrusega kehtestatud „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“. Kogu selle dokumendi sõnastus ja ideoloogia on üles ehitatud õigusaktide eelnõude tootmise loogikale. Kuskilt ei leia viidet ega vihjet sellele, et hea õigusloome peaks lähtuma printsiibist nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Eelöeldud avalduse paradoks seisneb selles, et taolist printsiipi ei peaks ega tohikski kirjutada õigusakti, kuna see oleks eriti hea näide kaine mõistuse asendamisest õigusega.
Mida siis teha, kui õigusega õigusloome vastu võitlemine tundub pehmelt öeldes kohatu ja perspektiivitu?
Ainult Vabariigi Valitsuse võimuses on ära muuta õigusloome äraspidine praktika. Selleks ei olegi väga palju vaja teha. Piisab sellest, kui mis tahes õigusakti eelnõu väljatöötamiskavatsuse või seletuskirja esimene osa on sisuline ja põhjalik analüüs, mis tõestab, et kehtiva õiguse raamides on küsimuse lahendamine võimatu.
Eelnimetatud tõestus ei tohi olla formalistlik. Võib-olla aitaks sellestki, kui valitsus hakkaks peaministri initsiatiivil mittevajalikke õigusaktide eelnõusid ministeeriumitesse lihtsalt tagasi saatma, märkides seejuures ära, et mõttetute eelnõude tootmine on riigi pidamise kontekstis eriline praak. Tähtis on suhtumine ja fookus. Muudatus valitsemise kultuuris on probleemi lahendus.
Valitsusjuht peaministriks ja Eesti peastrateegiks
On tähtis, et kuskil oleks riigi organisatsioonis olemas institutsioon ja inimesed, kelle põhitöö oleks tähtsa eristamine vähetähtsast. Riikluse arendamise seisukohalt ei ole tähtsa ja vähetähtsa eristamine edukas, kui ei ole paigas riikluse arengustrateegia. Kampaania korras strateegiat ei tehta, veel vähem saab kampaania korras strateegiat realiseerida.
Täna kehtiva Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt on peaministri pädevuskataloog üsna ahtakene. Suures ulatuses on peaministri pädevus seotud Vabariigi Valitsuse töö korraldamise ja juhtimisega. Iseseisev, institutsionaalne pädevus on minimaalne, Eesti Vabariigi strateegia kujundamiseks pole peaministril ressurssi, volitusi ega institutsionaalset võimekust.
Eeskätt riigi peastrateegi puudumine tekitab vajaduse peaministri institutsionaliseerimiseks ja talle iseseisva pädevuse andmiseks. Riigikantselei tänase strateegiabüroo, Arengufondi seire- ja strateegiaüksuse ning Eesti Panga asjakohaste struktuuriüksuste ja spetsialistide baasil oleks otstarbekas luua peaministri otsealluvusse Eesti Vabariigi Strateegiakeskus. Strateegiakeskuse ülesanne oleks Eesti riigistrateegia väljatöötamine, selle pidev ajakohastamine ning soovituste andmine riigistrateegia realiseerimiseks.
Enesestmõistetavalt ei oleks strateegiakeskus parlamentaarsest riigikorraldusest väljaspool seisev üksus. Riigi strateegia saab eluõiguse ikka alles pärast valitsuse ja riigikogu poolt kinnitamist.
Peaministrist saaks sellise muudatuse kaudu institutsionaalne tegija. Mis aga kõige tähtsam – Eesti riik ja ühiskond saaks pikemaajalise mõtestatud tegevuskava, mis on pikem kui üks valimistsükkel ning mis oleks haiguskindlam päevapoliitiliste tõmbetuulte suhtes.
Põhiseadus võimaldab peaministri institutsionaliseerimist ja tema tegevuse ümberkorraldamist kõnealloleval viisil. Ka on põhjendamatud hirmud, justkui võiks peaminister institutsionaliseerimise kaudu muutuda autokraadiks, kelle üle parlamentaarne kontroll väheneb ja mureneb.
Nii nagu riigireformi kui terviku suhtes hakkas jää liikuma riigikogu eelseisvate valimiste kontekstis, on ka peaministri institutsionaliseerimise ja tema juurde strateegiakeskuse loomise idee leidnud valimiste eel kajastamist. Lugesin Reformierakonna valimisprogrammist erakonna kavatsusest luua peaministri (või valitsuse) juurde riigikantselei, strateegiabüroo, Arengufondi ja finantsasutuste ekspertide kaasamise põhjal ühtne riiklik seire- ja strateegiakeskus. IRL-i valimisprogrammist leiame peaministri kui iseseisva poliitilise institutsiooni loomise eesmärgi.
Niisiis, kui Reformierakonna ja IRL-i valimisplatvorm nimetet küsimuses kokku panna ja ära realiseerida, saaks Eesti Vabariik endale korralikult institutsionaliseeritud peaministri ja riigi peastrateegi. See oleks mitte ainult tähtis, vaid väga tähtis. Peaministrist peastrateeg oleks garant, tänu kellele riigireform võiks alata ja realiseeruda, tagades taastatud Eesti senise ühe põlvkonna pikkuse eduloo jätkumise veel mitmete järgmiste põlvkondade jaoks.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Presidendi mõttekärajad