Peeter Helme: maailma kõige lahedam president – tõesti või?
Paraku levisid meedias ka teised pildid, kus seesama ennast nii rahulolevalt kooride ette poseerima sättinud president lösutas igavleva näoga lauluväljakul esireas ja oli peost osa saamise asemel süvenenud oma mobiiltelefoni.
Need pildid on internetis üleval, kuid näib, et keegi ei pea imelikuks tõsiasja, et meie president demonstreeris järjekordselt (ei oskagi kokku lugeda mitmendat korda, neid on lihtsalt lugematu hulk) enda kasvatamatust, elementaarse viisakuse puudumist.
Tulla laulupeole – mis on ilmselt enamiku eestlaste jaoks religioosne üritus, tõeline kollektiivne riitus – istuda esiritta ning asuda siis toksima mobiiltelefoni nagu bussipingil istuv pubekas. No vaadatagu ükskõik mis nurga alt – see ei sobi.
Ja ärgu tuldagu rääkima, et meie nii moodne ja eesrindlik esikodanik pidi just seal ja just nii istudes ajama tähtsaid riigiasju! Neid oleks saanud ajada ka veidi märkamatult, mitte kaamerate ees ja endast selliselt täiesti vale muljet jättes.
Ronida pärast aga magusa muigega kooride ette ennast pildistama, et näidata kõigile, kes muidu aru ei saa, kes on tõeline boss ja laulupeo staar, on pea sama hea, nagu ühe kunagise kultuuriministri tour de force.
Viimane ronis teadupärast dirigendipulti ja hakkas seal vehkima, kuigi tal asjaga vähimatki pistmist polnud ning koorijuhtide nimekirjast teda ei leidnud.
Nõnda on võimatu nõustuda internetis leviva väitega, nagu meil oleks maailma kõige lahedam president. Ei ole. Meil on mees, kellele elementaarne viisakus on võõras ja kes selliselt ei sobi sellesse ametisse, sest ta, armastades küll võõrkeelseid tsitaate, ei mõista ladina sententsi quod licet Iovi, non licet bovi tõelist tähendust.
Ei, see ei tähenda seda, et kutsutud ja seatud võivad endale kõike lubada ja rahvarämps pidagu lõuad. See tähendab hoopis – noblesse oblige. Seisus kohustab. Ja keda siis veel, kui mitte presidenti, kes peab rahvale eeskujuks olema mitte "enekaid" tehes, vaid igas olukorras väärikalt käitudes.