Urve Eslas: sõbralik tuli
Esimese maailmasõja aegu, 1915. aasta sügisel katsetas Briti armee nende jaoks esimest korda vaenlase vastu mürkgaasi. Pool aastat varem oli seda proovinud teha Saksamaa, gaas oli teinud oma hävitustöö eeskujulikult. Nüüd oli vaja vastata vaenlasele samaga. Mis oleks saanud minna valesti? Tuli välja, et enam-vähem kõik.
Selgus, et kõiki tingimusi ei osatud – ja kõiki ka ei saanud – arvesse võtta. Tuul, mis pidi mürgise gaasi vaenlaste poole kandma, muutis suunda ja mürgitas briti sõdureid endid.
See on üks tuntumatest niinimetatud sõbraliku tule juhtumitest. Sõbralikuks tuleks nimetatakse seda, kui vaenlase asemel rünnatakse hoopis omasid – kas kogemata või teadmatusest.
Mulle näib, et praegu toimub Eestis midagi sarnast. Ksenofoobiasööstud kahjustavad ilmselt üsna vähe neid, kelle vastu arvatakse need olevat suunatud. Mida need teevad meie majandusega, on hoopis tõsisem küsimus.
Märgid sellest ilmnesid paar aastat tagasi, kui ma sain kõne Suurbritannia suurima IT-firma juhilt. Firma oli teinud lepingu Briti valitsusega e-riigi toimimiseks vajalike süsteemide loomiseks, raha oli palju ja konkurss käimas. Üks kandideerijatest oli Eesti poiss, teadmiste ja kogemuste järgi sobiv, kuid tema blogi järgi otsustades ksenofoobse ilmapildiga.
"Sa saad ju aru," ütles britt telefoni otsas, "ei ole mingit võimalust, et ta väga kirevarahvuselises ettevõttes hakkama saaks." Ta tahtis teada, kas meil „ongi nii“.
"Ole nüüd," ütlesin ma, "rumalaid on igal pool. Pealegi, need on ainult sõnad."
Kuid nende paari napi aasta jooksul on need „ainult sõnad“, verbaalne ja silma eest varjatum raev jõudnud blogidest ja kommentaariumitest välja maailma ja hakanud seal elama oma elu. Kui juba poliitikutele on lubatud, siis on üsna paratamatu, et tänavatel kõnnivad rusikad, mis sama arusaama mitteverbaalselt väljendavad.
Diplomaatilistes ringkondades on olnud jutuks, et teise nahavärviga diplomaatidel ei ole Eestis turvaline liikuda, jutuks on olnud toosama tänavatel kõndivate ksenofoobsete rusikate fenomen. Siit edasi mõtlemiseks piisab lihtsast mõtteharjutusest: kui mõne riigi ettevõte kaalub, kas avada siin oma esindust, luua töökohti, tuua siia raha, küsib ta riigis toimuva kohta infot oma välisesinduselt. Ma ei ole kindel, kas see vastus on meile kasulik või mitte.
Õigemini, vist olen üsna kindel küll.
Et mõista, mis valesti läinud on, on vaja vaadata 2700 aastat tagasi, Kreekasse. Kahes Vana-Kreeka eeposes, nii Iliases kui Odüsseias, on mõlemas juttu nähtusest, mida vana-kreeka keeles nimetati xenia'ks. Vastupidiselt xenos'ele, mille järgi ksenofoobia oma nime saanud on, oli xenia külalislahkus uksele koputavate võõra vastu. Kui olulisel kohal see toona oli, näitab seegi, et see oli muu hulgas peajumala teine nimi: Zeusi nimetati vahel Zeus Xenios tema rolli tõttu olla rändajate kaitsja. Ja mitte asjata: üsna oluline mütoloogiline motiiv nii Iliases kui Odüsseias on, et võõras, keda lahkelt vastu võetakse, osutub hoopis jumalaks, kes vastuvõtjale külalislahkuse eest heldelt tasub.
Tagasi tänapäeva tulles... enam kui 40 protsenti Ühendriikide kõige edukamatest ettevõtetest on asutatud immigrantide või nende järeltulijate poolt: Apple, Google, McDonalds, eBay, IBM, kui vaid mõnda nimetada. Mõelge sellest maksurahast, mida riik nende tõttu saab ja töökohtadest, mida nad on loonud, kui Zeusi kuldsest paitusest tänuks vastuvõtmise eest.
Siit saab järeldada kahte asja.
Esiteks – need, kes paistavad vastastena, võivad olla hoopis omad.
Ja teiseks – nagu kreeklased 2700 aastat tagasi teadsid ja mida britid sada aastat tagasi avastasid – on juhtumeid, kus kõiki tegureid ei ole võimalik ette näha ja arvesse võtta. Nimetagem seda kas või elu enda irooniaks, aga erinevalt Sügislahingust ei ole vaja isegi tuule pöördumist, et me viha me endi vastu tuua.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar