Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.
Vabaerakondlasi ei saa kuidagi süüdistada selles, nagu ignoreeriksid nad kodanike hulgas laialdaselt levinud rahulolematust erakondade riigipoolse rahastamise praeguse korraga. Nad on teinud selle kritiseerimisest ühe oma peamistest leivanumbritest. Paraku kipuvad aga nende ettepanekud olema pelgalt populistlikud punktinoppimised, mis on mõeldud vaid erakonna reitingu tõstmiseks.
Kõigepealt tulid nad bravuurikalt välja algatusega erakondade riigipoolset rahastamist lihtsalt poole võrra vähendada, teades ise samal ajal väga hästi, et suuremad erakonnad ei saa nii äärmusliku kärpega nõustuda, sest läheksid muidu pankrotti.
Väike projektipartei, millel puudub korralik üleriigiline organisatsioon, võib ehk ajada läbi piskuga, aga suurtel erakondadel on juba ainuüksi kontorite võrgustiku ülalpidamiskulud küllaltki märkimisväärsed. Kuidagi tuleb need katta. Kui ei taheta, et erakonnad hakkaksid tegelema Eestis tõesti taas seaduste müümisega, nagu 1990ndatel, siis on nende riigipoolne rahastamine siiski möödapääsmatult vajalik. Küsimus on ainult selles, millistel alustel see toimub.
– Rahva rahulolematus erakondade riigipoolse rahastamisega pole tingitud üksnes makstavatest summadest, vaid vähemalt samavõrd asjaolust, et neid summasid määravad endale igal aastal riigikogus esindatud erakonnad ise.
Lubadusega erakondade riigipoolset rahastamist poole võrra vähendada pääses parlamenti ka EKRE, mis tegi seal ühtlasi kohe ettepaneku jagada raha riigikogus esindatud erakondade vahel võrdselt. Üldsumma oleks siis küll vähenenud, aga EKRE enda noos hoopis kasvanud. See oli silmakirjalik ja egoistlik plaan, kuid vähemalt mingi mõte süsteemi muutmiseks.
Rahva rahulolematus erakondade riigipoolse rahastamisega, mis aitas 2015. aastal parlamenti nii Vabaerakonna kui ka EKRE, pole aga tingitud üksnes makstavatest summadest, vaid vähemalt samavõrd asjaolust, et neid summasid määravad endale igal aastal riigikogus esindatud erakonnad ise.
– Riigieelarvest ei saa maksta kinni kogu riigis toimuvat poliitilist tegevust.
Just seetõttu pöördus poliitilise süsteemi kaasajastamist toetanud MTÜ Radikaaldemokraadid juba enne valimisi kõigi erakondade poole ettepanekuga süsteemi märksa radikaalsemaks muutmiseks.
Meie tegime ettepaneku panna juba erakonnaseadusesse kirja, et iga riigikogu valimistel saadud hääl annab riigikogus esindatud erakonnale konkreetse summa, näiteks viis või kümme eurot aastas. Viimasel juhul oleks erakondade riigipoolne rahastamine külmutatud enam-vähem praegusele tasemele, kuid inflatsiooni tõttu – ehk tänu raha ostujõu vähenemisele – oleks riigipoolne rahaline toetus erakondadele edaspidi sisuliselt vähenenud. Mitte järsult, vaid sujuvalt, nii et neil oleks olnud aega sellega kohaneda.
Ühtlasi oleks selline otsene seotus valijate häältega motiveerinud erakondi tegutsema valimisaktiivsuse tõstmise ja valijaskonna suurendamise nimel. Paraku ei võtnud seda ideed, mida on rakendatud paljudes teistes riikides, siis omaks ükski Eesti erakond.
Mitte valimiskampaaniaks raha külvamine, vaid korruptsiooniohu vähendamine
Nüüd on Vabaerakond aga lõpuks välja tulnud… omapärase plaaniga hakata rahastama riigieelarvest ka kohalikke valimisliite, suunata neile kolmandik praegu erakondadele mõeldud rahast, sidudes väljamaksed seejuures kohalikel valimistel saadud häältega. See on nii jabur mõte, et ma ei tahaks seda isegi kommenteerida, aga kuna mõned inimesed on seostanud seda juba radikaalide kunagiste ettepanekutega, siis pean vajalikuks seda siiski teha.
Kõigepealt tuleb teha endale selgeks, et erakondade riigipoolse rahastamise esmane eesmärk on mitte neile valimiskampaaniateks raha külvamine, vaid eelkõige ikkagi korruptsiooniohu vähendamine. Just seetõttu oleks otstarbekas siduda toetused valijate häältega ning maksta neid ainult riigikogus esindatud erakondadele. Riigieelarvest ei saa maksta kinni kogu riigis toimuvat poliitilist tegevust.
Kohalike volikogude fraktsioone võib soovi korral rahastada kohalikest eelarvetest (nagu seda osades omavalitsustes muide ka tehakse).
– Eesti poliitiline süsteem vajab hädasti reforme, mida praegu toimuv haldusreform varsti ilmselt ka vältimatult peale suruma hakkab, aga mitte mingit ajuvaba asendustegevust.
Teiseks, kui hakata kohalikel valimistel saadud häälte eest raha maksma, siis ei ole võimalik teha vahet erakondadel ja valimisliitudel ning suurem osa nii jagatud rahast läheks lõpuks ikkagi parteilastele. Vabaerakond ise kavatseb osaleda nüüd kohalikel valimistel valimisliitude koosseisus ja parteilise taustaga on kindlasti ka paljud teised valimisliidud. Pealegi kujutaks häälte eest raha eraldamine ainult valimisliitudele, aga mitte erakondadele endast ebavõrdset kohtlemist, läheks vastuollu põhiseadusega.
Lühidalt: vabapopulistid on tulnud taas välja algatusega, mis ei ole mõeldutki teostuma, vaid peab tõstma üksnes nende erakonna langenud reitingut. Eesti poliitiline süsteem vajab hädasti reforme, mida praegu toimuv haldusreform varsti ilmselt ka vältimatult peale suruma hakkab, aga mitte mingit ajuvaba asendustegevust.
Mina usun, et erakondade riigipoolse rahastamise osas oleks kõige paremini toimiv lahendus jätkuvalt radikaalide vana plaan. Küsimus on ainult selles, kas Eesti leidub täna poliitikuid, kes seda toetama asuks. Või jätkub nüüd ühtede poolt probleemi ignoreerimine ja teiste poolt selle ekspluateerimine.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli