Toomas Alatalu: separatistid selleks korraks tõrjutud
Kuna Vana Albion tõesti värises hirmust, sai Šotimaa iseseisvusreferendumist sündmus, mis varjutas vaata et kõik muu alates Islamiriigi kalifaadist (mis „tähistas“ referendumit võimaliku britist ohvri läkitust internetti üles laadides) ja lõpetades Ukrainaga. Tulemus on teada ja selle respekteerimises pole kahtlust.
Seekordsele referendumile rohelist tuld andes lepiti kokku, et võiduks läheb vaja häälte osakaalu vähemalt 50 protsenti + 1. Sellega välistati kõige esimese, 1978. aasta referendumi päevist pärit pettuse maik. Šoti oma parlamendi soovijad said toona küll võidu 77400-häälse ülekaaluga, kuid see moodustas kõigest 33 protsenti registreeritud hääletajate koguarvust, ent vaja olnuks 40 protsenti.
Sedapuhku oli kunstlik barjäär kõrvaldatud ja osalus hämmastavalt suur (see on fenomen, mille üle tasub teistegi riikide valitsejatel mõelda). Eesti seisukohalt oleks huvitav saada ka ettekujutus sellest, kuidas hääletasid Šotimaal 16-17-aastased, kellel sedapuhku lubati seda teha. Mõistagi oleks see pilt kaudne, aga ikkagi analüüsi väärt materjal.
Tegelikult tasub tunnistada, et Šotimaa referendumile andis kõvasti mõõdet ja sisu juurde veebruaris hoo sisse saanud separatism Ukrainas, kus läksid mängu pea kõik separatismiga seonduvad nähtused, nii positiivsed kui ka negatiivsed. Sellel oli kindlasti oma mõju – eks ole kõigil Suurbritannias silme ees siiani püsiv vastasseis Põhja-Iirimaal, kus enam küll ei tulistata, ent vastastikustest jõudemonstratsioonidest ei suudeta kohe kuidagi loobuda. Kuigi Šotimaal on sündmused aastaid rahumeelselt kulgenud, ei saa ju siin maailmas midagi välistada... just siit ilmselt ka Šotimaa „ei“-hääletajate ülekaalu kiire (kui uskuda küsitlusi) kasvamine paari päevaga 374000-le.
Omaette põnevust Šotimaa saagas pakkusid Venemaalt tulevad kommentaarid ja nende osav esitlemine Euroopa tuntud Moskva-meelsetes väljaannetes. Mõistagi vajas Krimmis korraldatu puhtakspesemist ja nii seatigi ühele pulgale kümne päevaga korraldatud „referendum“ Krimmis ning aastaid ettevalmistatud ja „roheliste mehikesteta“ läbi viidud referendum Šotimaal. Et asi veelgi veenvam oleks, lisati nimistusse ka eelseisev rahvahääletus Kataloonias (mille läbikukkumises, eriti pärast Šotimaad, pole vist mõtet kahelda), ent juba ka kõik muud võimalikud kohad – Baskimaa, Korsika, Põhja-Itaalia jne. Nagu oleks kõikjal vastav situatsioon küpsenud ja kohe järgneb suur separatistide võidukäik.
Läänes asuvate vanade separatismikollete külge ei unustatud pookida peamist – Venemaa välispoliitika mängukanne suures poliitikas. Nende arv sõltus ja sõltub propagandameistrite tasemest. Kõige rohkem kõlab muidugi Kosovo ja selle kõrvutamist Krimmiga ei põlanud ära isegi Vladimir Putin noortele Seligeri laagris 29. augustil valetades, öeldes, et Kosovos, erinevalt Krimmist, pole toimunudki rahvahääletust iseseisvuse üle. Toimus ikka küll, Vladimir Vladimirovitš – septembris 1991. Ise korraldasid, ent seda oli võimatu realiseerida Serbia (Jugoslaavia) okupatsiooni ja repressioonide tingimustes, mida jätkus kauaks.
Et Kreml on „Kosovo küsimuse“ muutnud osavalt oma kõige sagedamaks mängukaardiks, siis juhin kõrvalpõike korras tähelepanu vajadusele hinnata selle iseseisvumist ikkagi kui puna-Jugoslaavia impeeriumi lagunemise lõpuleviimist.
See on asjaolu, mida Lääs olusid ja probleemi mitte tundes (mis lõi ja lööb siiani veel valusamalt läbi Ukraina puhul) kaua valesti käsitles. Reaalsus on ka see, et nagu lubati Moskval Tšetšeeniat jõuga kinni hoida, nii lubati teha Serbial Kosovoga. Õnneks seal siiski 1999. aastal sekkuti, ent Serbia, Montenegro ja Kosovo ühisriik oli klassikaline lahenduse edasilükkamise mäng. Seejärel tuli juba päevakorda hirm veel ühe muslimiriigi tekke pärast Euroopas ja Kosovo iseseisvumine venis aega, mil Venemaa uuel juhil Putinil avanesid võimalused vastumängudeks endise sotsialismileeri aladel.
Putin oli aga osav siduma Kosovo ühepoolse, kuid lääneriikide toetatud iseseisvumise vastukäikudega nn külmutatud konfliktide (samuti Lääne mahitusel tekkinud ja püsinud moodustised Nõukogude impeeriumi piirialadel) likvideerimiseks ja seda enda kasuks. Kuidas Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga läks, on kõigil silme ees. Nagu ka Lääne soovimatus ja võimetus seda takistada või siis vähemalt mõjutada.
Impeeriumite taastamisega on ikka nii, et süües kasvab isu ja tagantjärele asju hinnates on selge, et isegi kui Kremlil oli üks ettekujutus Ukraina arengutest novembrini 2013, siis Maidani revolutsiooni puhkemise ja võidu aegu (november 2013 – veebruar 2014) küpsesid ka plaanid A, B, C jne. Need võtsid arvesse 2008. aasta kogemusi, uut suhete taset toonaste Euroopa juhtriikidega (gaasitorud, „Mistralid“) ning juba konkreetseid arenguid Moldovas ja Transnistrias. Vahendina arvestati aga rahvahääletuste ehk referendumite korraldamist – need on Moskva vallutuspoliitikas kohustuslike elementidena olnud Stalini päevist peale (1940. aasta juulivalimised Balti riikides).
Pole juhus, et tehes äsja kokkuvõtteid 14. septembri ühtsest valimispäevast Venemaal, pidas peaminister Dmitri Medvedev vajalikuks esile tõsta Krimmi esinduskogu valimisi, et kohe toonitada, kuidas Venemaal on kõik tagatud „seaduslike protseduuridega.“
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar