Marju Himma: seadused võiks avaldada ka vene keeles
Selle nädala alguses käis peaminister Taavi Rõivas kohtumas Narva elanikega. Inimesed pärisid ministrilt, kas oleks võimalik tõlkida vene keelde ravimite infolehti ja seadusandlikke akte.
Ravimite infolehed on Rõivase lubaduse kohaselt tulevikus apteegis soovi korral kättesaadavad lisaks vene keelele ka soome ja inglise keeles. Ministri sõnul peab tõlked garanteerima ravimifirma. See tähendab, et kulud tõlkimise ja info levitamise eest kannab ravimifirma.
Kuidas on aga seadustega? Seaduste tõlkimine vene keelde on Rõivase sõnul raske ja kulukas ning riik sellega tegelema ei peaks.
2013. aasta inimarengu aruande järgi jääb Eesti jääb kõrgemalt arenenud demokraatlikest riikidest kõige märkimisväärsemalt maha selliste näitajate osas nagu valitsemise toimimine, osalemine ja poliitiline kultuur.
Osalemine tähendab muide ka seda, et riigi kodanikele on õigusaktid kättesaadavad ja hõlpsasti kasutatavad ning riigi institutsioonid on omalt poolt teinud kõik võimaliku, et soodustada kodanike, kõigi Eestis elavate kodanike osalemist demokraatias.
2011. aasta rahvastiku- ja eluruumide loenduse järgi oli eestlaste absoluutarv Eestis 902 547. Venelaste osakaal rahvastikust oli 25 protsenti, ülejäänud rahvusi oli ligikaudu viis protsenti.
Rahvaloenduse andmete kohaselt on Ida-Virumaal eestlased vähemuses ja nende osakaal langes ajavahemikus 2000-2011 20 protsendilt 19,5 protsendile.
Seega on vähem kui viiendik maakonna elanikest eestlased – peaministrist on väga julge öelda sellises piirkonnas, et teile vastu tulemine ja seadusaktide tõlkimine on raske ja kallis ega ole riigi prioriteet.
Küsimus tuli ju Narva elanikelt ja selles ei väljendunud vastuseis seaduse täitmisele. Vastupidi, küsimuses peegeldus soov mõista seaduse teksti senisest paremini. Olgem ausad, inimese jaoks, kes ei ole õigusteaduse taustaga, on eesti keeleski seaduse lugemini sageli keeruline. Proovige aga seda teha veel mõnes teises keeles.
Demokraatlike riikide eeskujul valitsemise toimimise, osalemise ja poliitilise kultuuri puuduste kõrvaldamine on inimarengu aruande järgi keerulisem ja aeganõudvam kui peamiste demokraatlike institutsioonide ülesehitamine, kuna need mõõtmed nõuavad muu hulgas muutusi valitsejate ja kodanike hoiakutes ja väärtushinnangutes, mis nihkuvad pigem põlvkondadepikkusel ajaskaalal.
Õnneks on täidesaatvas võimus märgata põlvkonnavahetust – peaministritoolil istub 34-aastane mees, haridusminister on vene emakeelega, kuid eeskujulikku eesti keelt kõnelev noor haritud mees.
Loodetavasti peegelduvad nende tegevustes ka muutused väärtushinnangutes, mis võiksid pärast 20 aastat Ida-Euroopale omases siirdeühiskonnas eksisteerimist jõuda demokraatliku tõdemuseni, et seadused, mis kõigile täitmiseks, võiksid olla vähemalt Eestis kättesaadavad ka vene emakeelega inimestele vene keeles – ei ole mõtet eitada, et veerandile Eesti elanikest on praegu seaduse lugemine keelebarjääri tõttu raskendatud.
Sageli armastavad poliitikud esile tõsta Euroopa Liidu tõukefondide raha edukat kasutamist. Sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse ja igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemine on eesmärk näiteks ühtekuuluvuspoliitika kontekstis.
Selle tarvis on võimalik taotleda raha näiteks ühtekuuluvusfondist ja Euroopa sotsiaalfondist (ideid ministritele juhuks, kui riigieelarve vahendeid selle tarvis peaks nappima).
Toimetaja: Rain Kooli