Heido Vitsur: tööandjate manifest ja üks vastuseta küsimus
Ei ole üllatav, et Eesti Tööandjate Keskliidu ettepanekud meie sotsiaalmajandusliku elu tahkude muutmiseks sel korral nii laialdaselt heakskiitva hinnangu said. Tegemist on ju sõnumitooja ja vastuvõtja samavõrd ühesuguse häälestatusega, mida võisime sel aastal tajuda, kuuldes presidendi aastapäevakõne mõtet: „See, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi.“
Ilmselt oli see mõte – ehkki mitte nii elegantselt sõnastatuna – paljudel juba tükk aega kuskil alateadvuses kumisenud. Võib-olla isegi mitte üksnes kumisenud, vaid ka igapäevases elus järjest vahetumalt tuntavaks muutunud. Lisaks õigele häälestatusele tuli tööandjate manifestile kasuks ka selle ülesehitus – seekord pöörati inimesele enamatki tähelepanu kui tootmisele.
Tõsi, ega üheski neljast plokist pole midagi sellist, millest viimastel aastatel või isegi pikema aja kestel üldse räägitud poleks.
Nii näiteks on majanduskeskkonna ploki ettepanekute peamised märksõnad siin-seal juba kaua kõlanud:
– ekspordi ja konkurentsivõime toetamine läbi innovatsiooni, hariduse, kontaktide loomise oskuse;
– elu võimalikkus ajal, kui tõukefondidest toetusi vähem saame;
– riigi toimimise revisjoni läbiviimine ning riigihangete süsteemist kahju tekitavate lihtsustuste (näiteks odavuse nimel kvaliteedi ohverdamine) kõrvaldamine
– vajadus välisinvesteeringute kõrval mõelda ka kodumaise tööstuse arengutingimustele jne.
Kuid mitte kunagi sellises kontekstis, selliselt aadressilt ja tonaalsuses.
Sama võib öelda ka hariduse ja tööturu plokkides öeldu kohta. Seda, et oskustööjõudu ei piisa, teavad kõik juba enam kui kümme aastat. Samuti seda, et vaatamata suurtele investeeringutele kutseharidusse on kutsehariduse populaarsus võrreldes üldharidusega liiga madal ega vasta meie arenguvajadustele.
Kuid kutsehariduse ühe kõige olulisema lüli, „õpipoisisüsteemi“ rakendamisest ja sellega kaasnevate probleemide lahendamisest pole meil seni nii jõuliselt küll kuskil räägitud. Oleme ju siiani rahumeeli elanud maailmas, kus pillimängimist õpetatakse tahvlile joonistatud pilli, mitte aga tõelise mänguriista abil.
Sama julgelt, kui kutsehariduse küsimuses võetakse sõna ka kõrghariduse teemal ja väidetakse täiesti õigustatult, et just nn tasuta õppe ajal ei saa kehtida põhimõte, et laps peab alati saama õppida just seda, mida ta tahab.
Samas tahaks aga, et juba järgmises manifestis pöörataks elukestvale õppele sama suurt tähelepanu kui nüüd kutse- ja kõrgharidusele. Üha kiirenev tehnoloogiline areng, vältimatud muutused majanduse struktuuris ja rahvastiku vananemine nõuavad meilt elukestva õppe laialdast ja tõhusat korraldust. Nähtub ju tööturu plokis toodud andmetest, et eeloleval perioodil suureneb meil just spetsialistide ja oskustööliste, mitte aga lihttööliste töökohtade arv.
Tööturg tegelikult ongi üks selline koht, kus kogu meie elukorralduse tugevused ja nõrkused omavahel kokku puutuvad ja kujundavad suure osa meie käekäigust või saatusest, aitavad hinnata meie elu eri tahkude edukust ja kooskõla.
Nii näitavad keskmine ja miinimumpalk, tööturult eemalolijate arv ja selle põhjused ühteaegu meie majanduse ja seda toetavate süsteemide taset, aga ka meie arusaamu sellest, kuidas ühiskond tervikuna toimib ja mis millest siin sõltub.
Siinjuures tuletaksin veel meelde, et Eestis on lõppemas n-ö demograafilise dividendi saamise aeg, st selline aeg, kus tööealise elanikkonna matemaatiline suhe kogu elanikkonda suhteliselt soodne oli. Juba täna tuleb meil arvestada üle 60-aastaste inimeste massilise pensionilejäämise, eeldatava pensionil oleku aja pikenemise ning suhteliselt vähese noore tööjõu lisandumisega. Aga ka sellega, et lisaks Eestile on meie järjest napimaks jäävast tööjõust üha enam huvitatud ka meie jõukate naabermaade ettevõtjad.
Kui kolmes eeltoodud plokis olid tööandjad oma sõnumid või nõudmised suhteliselt leebes võtmes esitanud, siis maksupoliitika osas see enam nii ei olnud. Ja õigustatult. On selge ja äraproovitud asi, et meie majanduspoliitika „püha lehma“, maksupoliitikat unelemisega ei muuda. Aga muuta on vaja, sest kakskümmend aastat kasutusel olnud loosungist „Maksudega ei mängita!“ on Eesti tõlgenduses saanud meie arengu üks olulisemaid pidureid.
Kuigi maksudega tõepoolest ei tohi mängida, on veel enam tõsi, et suurem mängimine on see, kui kujutatakse ette, et kivinenud ning muutunud olusid ja vajadusi mittearvestav maksusüsteem on ainuõige. Nii õige, et selle muutmine toob ilmtingimata kaasa maavärina.
On aeg muuta oma suhtumist ja nõustuda ettevõtjate seisukohaga, et maksustada tuleks pigem rikkust kui rikkaks saamist, samuti sellega, et maksumuututustest tuleb maksumaksjaid varakult teavitada jne.
Paraku jäi manifesti lugedes vastuseta üks suur küsimus: kuidas saavutada muudatusteks vajalikku mõistmist ja koostööd ühiskonna erinevate lülide ja kihtide vahel? Ilma selleta annavad ettepanekud isegi kasutusele võtmise korral üksnes tagasihoidlikku tulemi.
Toimetaja: Rain Kooli