Külli Taro: suur transpordirevolutsioon on käes, aga Eesti veel ärkab
Just avalike teenuste arendamine uues isesõitvas maailmas võiks olla Eestile huvitav innovatsiooninišš. Esimestest arengutest isejuhtivate autode tehnoloogia loomisel ja katsetamisel oleme maha jäänud, kuid midagi pole kadunud. Eesti ongi olnud pigem nutikas tehnoloogia rakendaja, mitte arendaja, kirjutab Külli Taro oma arvamusloos.
Teisipäeval küsiti Riigikogu infotunnis peaministrilt, kas esimesed isesõitvad autod võiksid olla Eesti teedel tavaliikluses juba Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal. See toetaks meie kuvandit eduka e-riigi ja innovatsiooni eestvedajana. Peaminister avaldas lootust, et Eesti oleks esimeste isesõitvad autod kasutusele võtvate riikide hulgas.
“Eestil on kõik võimalused olla siin kiirkaater, mitte tanker, mille kursimuutus võtab väga kaua aega,” vastas Taavi Rõivas.
Möödunud nädala jooksul kirjutasid ka juhtivad päevalehed riigikantselei ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi otsusest luua ekspertrühm, mis hakkab ette valmistama isejuhtivate sõidukite kasutuselevõttu. Tegelikult on see idee riigiametites küpsenud juba paar aastat. Põhimõtteline kokkulepe ekspertrühma loomiseks on enam kui aasta vana.
Kui Eesti tõesti tahab saada katseriigiks, tuleks kiirelt tegutseda, sest kuni meie plaani peame, käib maailmas kärme võidujooks nii tehnoloogiaettevõtete, autotootjate, sõidujagamisteenuse pakkujate kui ka riikide vahel. Tehnoloogiaportaalid kihavad uudistest üha uute katsetuste ja edusammude kohta. Just eile tuli näiteks Tesla välja teatega, et edaspidi on kõik nende toodetud autod varustatud tehnoloogilise valmisolekuga täielikuks iseseisvaks sõitmiseks.
Utoopia on käeulatuses
Unistus, mis veel loetud aastad tagasi tundus utoopiana, on täna peaaegu käeulatuses. Tõsi, tavaliikluses veel kuskil täielikult autonoomselt liikuvat autot ei näe. Ent potentsiaalne muutus elukeskkonnas ja elukorraldusele on tohutu. Seetõttu on elevil nii tehnoloogiagurud, linnaplaneerijad, keskkonnakaitsjad kui ka juristid, sest nad kõik näevad oma valdkonnas enneolematuid võimalusi ja väljakutseid.
Septembris esitas USA sõidujagamisteenuse ettevõtte Lyfti juht John Zimmer visiooni, mille järgi juba viie aasta jooksul tehakse enamus Lyfti sõite isejuhtivate autodega. Kümne aasta perspektiivis on tänavatel toimunud täielik üleminek isejuhtivatele autodele.
Koosmõjus sõidujagamisteenusega toimub kolmas suur transpordirevolutsioon, mis põhimõtteliselt muudab maailma: annab tänavad inimestele tagasi, lahendab ummikuprobleemid, vähendab keskkonna saastet, aitab majapidamistel kokku hoida auto omamisega kaasnevaid kulutusi ja säästab aega. Kui esimene revolutsioon oli raudtee ja teine autotööstuse loomine, siis alles nüüd saame täiuslikult efektiivse transpordivõrgu.
Transport muutub tõeliselt teenuseks. Zimmer toob võrdluse - nii nagu Netflix võimaldab vaadata filme DVDsid omamata ja Spotify kuulata muusikat ilma CD või MP3-ta, pole ka auto omamine enam vajalik, et nautida personaalse ja turvalise transpordi hüvesid. Isegi nii autostunud riigis nagu USA on uutel põlvkondadel juba täna oluliselt vähem autojuhilube.
(Suurema) tasuta transport kui osa avalikust teenusest
Mujal maailmas räägitakse isejuhtivate autodega kaasnevatest positiivsetest arengutest peamiselt tiheasustuse kontekstis, kus saab liiklust hõrendada ja muuta elukeskkonda elamisväärsemaks. Eestis võiks lisaks olla potentsiaali aga just väljaspool keskusi, kus regulaarne ühistransport ära ei tasu. Kolmas oluline mõju võiks olla neile ühiskonna gruppidele, kes muidu autot juhtida ei saa: vanurid, lapsed ja puudega inimesed.
Isejuhtiv sõidujagamisteenus ka väljaspool keskusi ning vanuritele, lastele ja liikumispiirangutega inimestele tähendaks täiesti uut taset avalike teenuste organiseerimises. Riigi jaoks on kahtlemata odavam koondada teenused keskustesse kokku, selliselt tagatakse ka kvaliteet. Ebameeldivaid tagajärgi elanike jaoks saaks aga leevendada autonoomse ja sihitud transporditeenusega.
Loodetavasti on võimalik tehnoloogia arenedes ning tellimusvedude taskukohasemaks muutudes teha nii, et kodanikele pakutakse transporti kaugenenud teenuspunkti kui loomulikku osa avalikust teenusest. Ehk isegi suurema tasuta.
Näiteks tulevikus võiks koos arsti vastuvõtu aja broneerimisega käia lisavõimalusena kaasas ka transporditeenus õigeks ajaks raviasutusse ja sealt koju. Nii noorukile Keilast kui ka pensionärile Järva-Jaanist. Ja koos koolikohaga kaasneks õpilasele organiseeritud transport kooli ja koju või huviringi vastavalt tunniplaanile.
Maha jäänud, kuid mitte lootusetult
Just avalike teenuste arendamine uues isesõitvas maailmas võiks olla Eestile huvitav innovatsiooninišš. Esimestest arengutest isejuhtivate autode tehnoloogia loomisel ja katsetamisel oleme maha jäänud, kuid midagi pole kadunud. Eesti ongi olnud pigem nutikas tehnoloogia rakendaja, mitte arendaja.
Laenates aga peaministri kasutatud kujundit tuleb tõdeda, et pole vahet, kas sõidame tankeri või kiirkaatriga, edasi liikumiseks tuleks mootor ikkagi kõigepealt sisse lülitada. Praegu on paraku nii, et teised on juba kaugel eest ära sõitnud, kuid meie otsime alles süütevõtit.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar