Triin Toomesaar: EKRE – kuidas, kurat, see juhtus? (13)

Triin Toomesaar on politoloog, haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane". (Foto: Tudeng TV)
Triin Toomesaar
25.05.2016 8:30
Rubriik: Arvamus

Konservatiivne rahvaerakond on loonud Eestisse koolikiusamiselaadse olukorra, millele praegune peaministrierakond kas ei suuda või ei taha adekvaatselt reageerida, kirjutab politoloog Triin Toomesaar oma arvamusartiklis.

Ma ei ole tahtnud tükk aega ajakirjandusveergudel sõna võtta. Tolerasti ja feministi aumärgid on ammu mulle kõige muu hulgas rinda riputatud ning kommentaariumides levinud soo-, vanuse- ja maailmavaatepõhine andmine on ära tüütanud, rääkimata sotsiaalmeedia kaudu „isiklikematest lähenejatest“. Ka on tundunud väär oma lakkamatute sallivussõnavõttudega toita poliitilisi trolle, kes minusuguse „vastuhüsteeriast“ vaid tähelepanu juurde võivad võita.

Ometi miski on närinud mind selle vaikimise juures. Ootus, et ehk see ühiskonnas voogav viha vajub ise ära, kui keegi välja ei tee, ei ole end õigustanud. Pigem on läinud nagu koolikiusamisega: kui keegi ei sekku, kujuneb inetutest hüüdnimedest ja solvangutest, grupihierarhias madalamale tõrjumisest, isegi füüsilisest ründamisest argielu normaalsus.

Nii ongi traditsioonilis-romantilise lipu all teatud gruppide pihta suunatud vihased, põlgavad või alandavad, aga ka vägivalda õhutavad sõnavõtud muutunud ühiskonnas harjumuspäraseks. Kui aasta tagasi heideti liberaalsemas sõpruskonnas isa, poja ja püha kajutiahistaja üle valdavalt nalja, uskudes, et nende partei ei saa Eestis iial võimule, tundub täna üha käegakatsutavam see, mis on juhtunud Ameerika Ühendriikides. Kui esiti oli raske uskuda, et Trumpi-sugune kontrollimatu suuvärgiga ja sallimatusest pakatav tüüp võiks riigijuhikandidaadiks tõusta, on ometi nii läinud ja küsitakse (veel küll naljatamisi, ent juba tõsisema murekurruga silmanurgas): „How the hell did that happen?

Eestiski on hoitud ekrelaste mõtteviisile vastu seismisel pigem tagasihoidlikku joont nii arvamusliidrite, ajakirjanike kui ka poliitikute poolt. Sealjuures reageeritakse tihti vaid äärmisel vajadusel või omakasulikul eesmärgil, kuna hoogu sattunud radikaalkonservatiiv pillub põnevaid klikimagneteid või annab võimaluse emotsionaalselt rinnale tagudes vastanduda. Ekrelaste kergelt loobitavate väärfaktide, isegi vandenõuteooriate ümber lükkamisega tegeletakse kitsamas seltskonnas, sh erinevates foorumites, ning parteid püüavad sõnavõttudest hoidudes vältida konservatiivsema valija kaotamist. Ja konservatiivseid valijaid on omajagu kõigil erakondadel, isegi sotsidel.

Ära kõiguta paati!

Kohati tundub see nagu suhe manipuleeriva partneriga, kes osava süütajana keerab ka kõige harilikuma küsimuse – nt Istanbuli konventsiooni vastu võtmise – ootamatute väärtõlgenduste ja isegi solvangutega pea peale ning avalik ruum plahvatab nagu gaasikatel, et vastata ja vastu vaielda teemal, mis tegelikult ei vaja üldse arutlemist või ei peaks vähemalt olema diskussiooni tuum.

Selle asemel, et opositsiooniparteina sisuliselt debateerida nt haridus- või maksupoliitilistel teemadel, tulistab EKRE väiteid, kuidas Rootsis sunnitakse poisse seelikuid kandma (ei!) ja eelmainitud konventsioon toob sama ka Eestisse (ei!) või et üleüldse peaks presidendiks saama ainult juurpuhas inimene (ee, ei!).

Ja ülejäänud parteid tipivad varvastel, valides hoolikalt, millistel põhiväärtuslikel teemadel suu kinni hoida või millise piirini lahti teha, et mitte mingil juhul paati kõigutades valijate hääli kaotada.

Jevgeni Ossinovski aga püüdis paati kõigutada, kutsudes kokku – tõsi, paljuski samasugust maailmavaadet jagavad – kaasmaalased ning arvamusliidrid, et koputada ühisele südametunnistusele: kas mõistame, kuhu see viia võib, ja kas jäämegi ajaloo kordumist käed rüpes ootama? Ossinovski tõdes oma kõnes, et põhjust valitsuse, poliitikute ja/või riigi peale pahane olla on paljudel – neoliberaalset tõde kuulutanud ja viie-rikkama-hulka-jõudmist lubanud, ent samal ajal maksu-, sotsiaal- jm poliitiliste valikutega ebavõrdsust suurendanud riigijuhid on viinud ühtlasi selleni, et tunnetatava õiglusega on ühiskonnas kehvasti ja süüdi pole mitte rahvas, et nad poliitikuid ei mõista.

Ja nüüd tulevad veel mingid pagulased! Ja siis need homod ja feministid nõuavad ka õigusi! Tahaks ise ka normaalselt süüa ja elada, palun!

Urmas Sutropi kollased prillid

Omamoodi märgiline on see, et teiste erakondade reaktsioonid Ossinovski kõnele on olnud leiged, et mitte öelda olematud. Eriti märgiline on, et sisuliselt pole sõna võtnud kumbki riigitüüri kaashoidjatest. IRL paneb viimasel ajal lihtsalt hullu, sest paranemist mitte lubavad toetusnäitajad tekitavad ilmselt meeleheidet. Reformierakonna poolt kommenteeris Ossinovski kõnet mitte mõni minister ega parlamendisaadik, vaid Urmas Sutrop, aidates hoida oravate konservatiivsemaid valijaid.

Valitsusjuhi partei poolt tulnud tagasiside võib kokku võtta paralleeliga, kus koolikiusajale vastu seismiseks üleskutse teinud klassikaaslasele ütleb seni vaikiva pealtvaataja rollis olnud poiss: „Tore, et üritasid! Aga sa ei maininud oma kõnes eesti keele tunde! Sa tahad, et need lõpeksid!“ Ehk teisisõnu näib Reformierakond olevat valinud detailides nokkimise tee.

Sutropi hinnangul polnud kõne Eestile, vaid kitsalt sotsiaaldemokraatidele. Sutropi hinnangul oli tegu ideoloogiast kantud mõtisklusega. Sutropi hinnangul – kuna kõne keskendus üldistele inimõigustele ja põhimõtetele ega maininud eraldi keele ja kultuuri hoidmise soovi – lõi Ossinovski eesti keelele ja kultuurile käega.

Oleks naiivne loota, et ühe erakonna esimees ei peegelda oma sõnavõtuga väärtusi, mida ta esindab. Ent lisaks sotsiaaldemokraatiahõngulistele ettepanekutele probleemide lahendamiseks, leiab kõne lugeja sealt mure kõigi siin elavate inimeste pärast, hoolimata nende nahavärvist, soost, rahvusest, orientatsioonist, maailmavaatest või sotsiaalmajanduslikust seisust.

Tõstes parteipoliitilised prillid – kellel roosad, kellel kollased – kõrvale, siis see kõne oli üleskutse kõigile siin elavatele inimestele tegutsemiseks, et olukorda muuta ja võõraviha – mis pigem ikka hirm muutuste ees ja lootusetus olukorra paranemise suhtes – vähendada. See kõne oli üleskutse lähtuda universaalsetest põhimõtetest, mis läänelikus ühiskonnas, kuhu me kõik see aeg pürginud oleme, peaksid kehtima parteisildist olenemata. See kõne oli üleskutse – lausa tungiv palve – mitte jääda oma vaikivate liistude juurde, vaid tegutseda (!) sallivuse ja avatuse nimel, hoolimata maailmavaatest.

See, et tekstis puudub loosung eesti keele ja kultuuri hoidmisest ja säilitamisest, ei tähenda, et need oleksid ebaolulised.

Kus on Taavi Rõivas?

Viimata arutelu mh sinna, et eesti keel ja kultuur paljuski just võõra abi ja mõjutustega niisuguseks (ja nii tugevaks) on arenenud, tahan küsida hoopis: milleks selline põhiteemalt kõrvale kanduv vastus peaministripartei esindajalt? Et pisendada koalitsioonipartneri püüdlust ebavõrdsus- ja vihateemadega tõsiselt tegeleda? Et juhtida tähelepanu kõrvale Reformierakonna vastutusest ebavõrdsuse kasvatamisel? Et panna formaalne märk maha, et oleme vastanud, kui tegelikult sisulisi ettepanekuid, kuidas probleeme peaministrierakonna meelest lahendada võiks, ei tulnud?

Olen aus: minagi tunnen justkui liberaalset maailmavaadet kandma pidavate riigijuhtide pärast aina suuremat pahameelt, sest tundub, et ”tolerastid” on oma suures sallivuses üksi jäetud. Selle asemel, et avalikumalt ja konkreetsemalt tegeleda viha-, pagulas- ja ebavõrdsusküsimustele sisuliste lahenduste pakkumisega, jookseb Taavi Rõivas maratone, vaidleb Twitteris tuliselt omaenda parteikaaslase Kaja Kallasega tema ettepaneku üle vanemahüvitis osaliselt ainult isadele eraldada ning postitab lahedaid kuvandipilte Instagramis. Peaminister on muutunud eelkõige säravaks seltskonnategelaseks sotsiaalmeedias ja välispoliitilistel kohtumistel, mitte sisepoliitiliseks suunaandjaks.

Aga! – see, et pole näha „õpetajat“, kellelt ühiskond kiusajatele vastu astumiseks eeskuju ja tuge otsida võiks, ei tohi heidutada meid ülejäänusid. Vahet pole, kas saame kiusajale vastu seista ohvrit senisest enam kaasates või lihtsalt jõuliselt „stopp!“ öeldes, peaasi, et me midagi teeme, selmet seinaääri mööda hiilida ja ennast veenda „Mina ei tea midagi!“

Sest kes võib olla kindel, et sekkumata jättes ei muutu ekreliku kiusu ohvriks ühel hetkel meie ise? Selle pärast, et oleme mingil moel teistsugused.

Autor on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    Eile

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    Eile

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    Eile

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    Eile

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.

  • foto
    Rauno Vinni: haldus- ja riigireformi õnnestumiseks peab uus koalitsioon suurelt mõtlema, madalalt alustama ja kiirelt liikuma
    04.01

    Riigireform on midagi enamat kui haldusreform ja regionaalhalduse ümberkorraldamine. Riigireform hõlmab ka esindus- ja osalusdemokraatia arendamist (kodanike ja riigi lähendamine, põhiseaduslike institutsioonide reform) ja riigivalitsemise moderniseerimist (ümberkorraldused muu avaliku sektori toimimises). Eesmärk on võimekas, usaldusväärne ja jõukohane riik, kirjutab Rauno Vinni oma arvamusloos.