Andres Laiapea: Eesti meedia võiks olla teadlikumalt kallutatud
Puhkenud sõnasõjas Eesti meedia ideoloogilise kallutatuse teemal näivad mõlemad pooled lähtuvat eeldusest, et meedia ideoloogiline kallutatus on tingimata halb. Kas ikka on?
Tuleb muidugi nõustuda, et kui kallutatus on ainult ühesuunaline, nagu totalitaarsetes riikides, siis ei ole selles midagi head, kuid samas võiks ikkagi ka tunnistada, et kallutatus ise on praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, sest ükski meediakanal ei suuda kajastada kõike ja kõigist vaatepunktidest, pöörata tähelepanu võrdselt kõigile aspektidele, võtta kõige kohta kommentaare kõigilt.
Ajakirjanike töö koosneb ju pidevalt valikute tegemisest selle kohta, mis on nende silmis oluline, tähelepanu vääriv või suudab genereerida klikke ja kasvatada läbimüüki. Kallutatus eksisteerib alati, avaldudes juba teemade valikus, rõhuasetustes, kasutatavates tsitaatides, pildimaterjalis, rääkimata otsestest hinnangutest. Võib ju kujutleda, et eksisteerivad mingid objektiivsed kriteeriumid, millest lähtudes ajakirjanikud omaenda subjektiivseid maailmavaateid eirates neid valikuid langetavad, aga sellisel juhul võiks asendada nad robotitega.
Tegelikult on küsimus ainult selles, kas seda kallutatust ning kallutatuse vältimatust endale teadvustatakse ja teistele tunnistatakse või mitte.
Eestis üritavad paljud väljaanded ja ajakirjanikud veenda publikut – olles nähtavasti sageli selles ka ise täiesti veendunud –, et nad on objektiivsed, erapooletud, neutraalsed, kohtlevad kõiki võrdselt, eelarvamustevabalt jne. Tore, kui selle poole tõesti püüeldakse. Paha lugu, kui see on vaid mask.
Paljudes vanades demokraatiates, seevastu, ei häbeneta selge maailmavaatelise poole valimist, kuid omatakse sageli hoopis suuremat austust faktide vastu. Näiteks Briti päevalehed: vasakpoolne Guardian, konservatiivne Daily Telegraph ja liberaalne Independent võivad käsitleda sama teemat või kajastada sama sündmust täiesti erinevalt, kuid olla seda tehes kõik tõetruud, sest ei eksi faktide vastu, ei tegele lihtsalt väljamõeldiste ja vandenõuteooriate levitamisega, nagu seda Eestis kahjuks isegi nn kvaliteetmeedial pahatihti juhtub.
Demokraatlikes ühiskondades, kus valitseb maailmavaateline pluralism ning arvamuste paljusus, ei ole midagi loomulikumat kui meedia ideoloogiline kallutatus, kaldu ollakse lihtsalt erinevates suundades. Meediatarbijana, kes hindab mitmekesisust, tervitaksin seda, kui Eesti meedia muutuks teadlikumalt kallutatuks, aga seda ka avalikult tunnistavaks.
Eelöeldu ei kehti muidugi avalik-õigusliku ringhäälingu kohta, mis peab püüdlema ikka ja alati täieliku objektiivsuse ja erapooletuse poole, isegi kui see on tegelikult saavutamatu.
Poliitikute kriitikat aitaks ehk aga veidi vaigistada see, kui ETV annaks kõigile parlamendiparteidele igal nädalal lihtsalt viis minutit tasuta eetriaega, mille nad saaksid sisustada oma pöördumisega rahva poole. Usun, et sellisest pooletunnisest saatest kujuneks tõeline hitt, umbes nagu kunagi "Esto TV".
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli