Mari-Liis Jakobson: halvasti ütlemine hoiakuid ei muuda ehk ärme maali endale ise tonte

Mari-Liis Jakobson on Tallinna ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent. (Foto: Postimees/Scanpix)
Mari-Liis Jakobson
3.06.2016 13:00
Allikas: Vikerraadio kommentaar
Rubriik: Arvamus

Vaevalt et Eesti poliitika tervikuna võidab erakondade dialoogivõimetusest, leiab politoloog Mari-Liis Jakobson oma kommentaaris.

Maikuu keskpaiku toimus Telliskivi loomelinnakus üks kõnekoosolek. Lühidalt kokku võttes rääkis ürituse peaesineja Jevgeni Ossinovski sellest, kuidas Eesti ühiskonnas on sallimatus kujunemas probleemiks ning kuidas selle suhtes tuleks midagi ette võtta. Kuulajaskonnaks olid kõneleja erakonnakaaslased ning valitud eksperdid ja arvamusliidrid.

Mind nimetatud üritusel kohal ei olnud, küll aga lugesin hiljem ette kantud kõnet ajalehest, nii nagu paljud teisedki. Minu meelest oli kõne hea. Erudeeritud. Emotsiooniga. Lõppes üleskutsega. Ühe sõnaga, mõjuv. Aga millise mõjuga?

Sõnadele ei järgnenud teod, vaid spekulatsioonid

Kõne lõppes järgmiste sõnadega: „Head sõbrad! Mõttekaaslased! Ärge visake püssi põõsasse. Seda vankrit on võimalik tagasi õigele teele keerata. Teeme seda!“ Aga nagu kohal viibinute kommentaarid viitavad, päris tegude või retseptini, et mida siis täpsemalt teha, sel üritusel ei jõutud. Nii saabuski pärast kõnet ning mõningaid kommentaare vaikus, kuigi teema iseenesest polnud ju ammendatud.

Pahatihti juhtub aga avalikus kommunikatsioonis see, et kui sa ise enam oma teemaga edasi ei tegele, teevad teised seda sinu eest. Ja omal moel. Poliitilise kommunikatsiooni uurijad (nagu näiteks Robert Entman, Claes de Vreese või Dan Jackson) on uurinud ajakirjanduse rolli selles protsessis – täpsemalt seda, millises raamistuses eelistab meedia sündmusi lahata. Üht meedias suhteliselt laialt kasutatavat võtet nimetatakse strateegiliseks raamistamiseks. See tähendab, et poliitiliste otsuste, kõneaktide või sündmuste kajastamisel ei keskenduta niivõrd nende sisule või põhiteemale, vaid spekuleeritakse selle võimalike motiivide üle.

Näiteks selle asemel, et lahata süvitsi mõnda poliitilist otsust, selle poolt- ja vastuargumente, võimalikke otseseid tagajärgi, keskendutakse hoopis poliitilisele strateegiale – miks nad ikkagi sellise otsuse langetasid? Kas asi on äkki erakonna vahepeal langenud reitingus? Loodavad nad sellega juurde saada valijaid? Kas selle otsuse eesmärk oli äkki hoopis mingilt muult teemalt tähelepanu kõrvale tõmbamine?

Iseenesest ei saa sellist kajastust vältida, sest ajakirjanduse kui valvekoera roll eeldab ka etteantud infos kahtlemist ning alternatiivsete tõlgenduste otsimist. Ent kui vaadata meedia mõju uuringuid, siis on näha, et strateegiline raamistamine ning konfliktipõhine kajastus mõjutavad ka auditooriumi hoiakuid negatiivsuse suunas. Ning kuna paljus otsitakse poliitikateemalistest uudistest kinnitust oma eelarvamustele, siis suurendab see nõudlust negatiivsust ja rünnakuid sisaldava kajastuse järele. Seda nähtust on hakatud nimetama küünilisuse spiraaliks.

Ka Ossinovski kõne järelkajad meedias on viimasel nädalal võtnud neidsamu strateegilisi varjundeid. Kõneainet on pakkunud pigem spekulatsioonid, kas ehk kõne polnud mitte sotside kaval mahhinatsioon joonistada Eesti poliitikas pingete telgi ümber selliselt, et põhiline vastasseis kujuneks sotside ja EKRE, mitte aga praeguste juhtivate erakondade, Reformi- ja Keskerakonna vahele.

Hagu lükkab veelgi alla see, kui poliitikud veel antud teema üle kirglikult vaidlema lähevad ning kui üleskutsete emotsionaalsus ka kodanikele eriti muud valikut jäta peale poole valimise. Nüüd on meil kõigil justkui valik, kas olla „koolikiusajast“ EKRE või „äärmuslike“ sotside poolt. Ja siinkohal teeb karuteene üles võetud teema – sallivus.

Kas sallimatusega saab sallimatuse vastu?

Minul tekib seepeale küsimus kodanikupositsioonilt: miks me nii teeme? Miks maalime me, püüdes justkui avada kõrvalseisjate silmi, hoopis esile uusi tonte?

„Meie“-vorm on siin sihilik, sest käimasolev sallimatuse teemaline debatt on ju meie kõigi ühine asi. Ja mõjub Eestile kui rahvusriigile hukutavamalt kui mõnisada või isegi mitu tuhat pisut teistsuguse nahavärviga inimest. Sest rahvusriik, vähemalt oma kõige enam levinud riigiteoreetilises käsitluses, ei põhine mitte verepuhtusel, vaid ühisel identiteedil. Kokkukuuluvustundel. Tajutud kogukonnal, nagu ütleks Benedict Anderson.

Eestlaseks olemine algab ikkagi ühiste asjade väärtustamisest. Minu inimesed on need, kes peavad oluliseks siinset keelt ja kultuuri, hoiavad Eestimaa loodust ja keskkonda, tajuvad kokkukuuluvust mitte ainult veresugulase, vaid ka sõbra, naabri ja töökaaslasega. See, kas ta eelistab EKREt või sotse, nüüd küll sellesse definitsiooni kuuluda ei tohiks.

Rahvuslus on ka ühendava potentsiaaliga jõud ja sellisena üks demokraatia allikatest. Erakonnad vajavad küll tähelepanu võitmiseks vastandumist, aga demokraatlik poliitiline süsteem tervikuna ühistunnet. Kuidas sotside mõõdukamad valijad terava vastandumisega kaasa tulevad, näitab aeg. Küll on see aga vesi EKRE veskile.

Eesti poliitika tervikuna aga dialoogivõimetusest vaevalt et võidab. Või kuidas on valimiste-eelne Vene kaardi või Savisaare kaardi välja mängimine Eestis paremaks muutnud?

Häbimärgistamine kasvatusmeetodina traumeerib, mitte ei ravi

Sama kehtib ka ühiskonna tasandil. Negatiivne eelhoiak kellegi suhtes ei ole just hea lähtekoht nende hoiakute muutmiseks või maailma avardamiseks.

Meenub mu enda esimene kooliaasta. Kooli minnes olin küll klassikaaslastega vaimses ja füüsilises arengus samal tasemel, kuid aasta noorem ning suuresti kodus, mitte lasteaias kasvanud. Ja nagu kogemus näitas, siis võib väljaspool teiste laste kollektiivi õppida küll lugema, kirjutama ja arvutama ning palju muudki, kuid huntidega koos uluma nii ei õpi.

Olin niisiis pigem eraklik laps ning nagu koolis selgus, olid mul ka silmad võrdlemisi märja koha peal. Nagu järgmistes klassides kuulda sain, olid mu klassiõed leidnud, et nii ei lähe kohe mitte ning otsustasid mind kasvatama hakata. Nende loogika oli, et kui nad mulle piisavalt sageli halvasti ütlevad, siis ma harjun sellega ära ega puhke enam nutma. Väikeste eksperimenteerijate hüpotees lükkus aga paraku ümber ning õnneks tegid nad sellest üsna pea ka omad järeldused.

Mina tegin ka ning ei soovitaks sama taktikat terve ühiskonna mastaabis korrata. Kasvatamine negatiivse tagasiside kaudu ei taga seda, et kasvatuse tulemus vastaks positiivsele programmile.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    11:28

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    Eile

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    Eile

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    Eile

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    Eile

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.