Kätlin Konstabel: kui naine soorolle ei järgi, antagu peksa? (4)

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. (Foto: erakogu)
Kätlin Konstabel
15.05.2016 9:00
Rubriik: Arvamus

Reedel sai lugeda uudist, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on vastu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ratifitseerimisele riigikogus. Põhjuseks tuuakse, et konventsioon eirab traditsioonilisi soorolle. Traditsioonilised soorollid on siis tähtsamad kui perede, naiste ja laste turvatunne ning vägivalla ohvriks sattunute abistamine.

See ei ole enam pelk mõtisklemine, et naised sobivad kenasti koduhoidjaks ja lastega tegelema ning mehed toogu ikka leib lauale ja juhtigu vägesid. See on tingimuste seadmine.

Kui sa julged olla erinev sellest, mis meile meeldib, siis võib sinuga kõike teha, oled lindprii. Kui sa oled lihtsalt inimene, kes elab oma elu nagu ta tahab, kedagi kahjustamata – sellest ei piisa.

Kui mõtted liiguvad taolisel viisil, siis pole selles ju mingit erinevust võrreldes seltskonnaga, keda kardetakse siia suurte hordidena saabuvat Lähis-Idast ja Aafrikast ning keda väidetakse naistesse alavääristavalt suhtuvat. Internetis on viimastel päevadel levinud video saudi „pereterapeudist“, kes õpetab meestele, kuidas õigesti naist peksta – siis, kui on vaja naist distsiplineerida, mitte niisama viha pärast. Happega või kividega näkku naisele juhul, kui võõrast meest vaatab. Kui naine käitub sobimatult, siis ise teab, millega riskib...

Üksi juba mõtteviis, et konventsiooniga tegelikult ei tahetagi niivõrd kedagi vägivalla eest kaitsta, vaid suruda läbi „radikaalfeministlikku mõtteviisi“, on ehmatav. Siin taga saab olla kas usk, et vägivalla probleemi Eestis lihtsalt pole, või siis tohutu hirm, et müütiline radikaalfeministide jõuk haarab Eestis võimu ja selle vältimiseks lihtsalt tuleb tuua ohvreid. Jätta kaitseta kõik naised ja lapsed, näiteks.

Muide, kas meeste traditsioonilise soorollli juurde nõrgemate kaitsmine ei kuulu? Naisi, lapsi, vanainimesi tuleks kaitsta ainult siis, kui nad käituvad vastavalt sellele, kuidas see aegade algusest peale on olnud, mitte muidu?

Kuidas siis antud partei või nende mõtteviisi pooldajad konventsiooni sõnastaks? Kas sinna tuleks panna sisse tingimuslaused selle kohta, et vägivalda ei tohi kasutada ainult nende naiste puhul, kes on nõus olema traditsioonilisel moel emad ja pigem kodule orienteeritud ja leebe loomuga? Ja laste puhul, kes on traditsioonilises lapse rollis, ehk siis käituvad kenasti.

See traditsiooniliste soorollidega ja vahel juba loodusest seatud korraga vehkimine – et neid peaks kas eeskujuks seadma või justkui leppima millegagi, mis on aegade algusest peale olnud – see on tegelikult tüütu. Inimesed ei ela kogu maailmas ühtemoodi, pole kunagi elanud. Isegi n-ö traditsiooniliste soorollide ajastutel oli variatiivsust.

Viieteistkümnenda sajandi lõpul juhtis korralik pereema ja truu abielunaine Kastiilia Isabella reconquista’t ja ärgitas maadeavastajaid teele asuma võrdselt oma mehega. Ühendas edukalt karjääri ja pereelu, nagu nüüd peaks ütlema. Jeanne d’Arc sättis end plikakesena raudrüüsse ja kamandas mehi. Kas see käitumine on traditsioonilisele soorollile vastav, sest tegemist oli neitsiga? Neid näiteid, vähem ja rohkem kuulsaid, saaks tuua veel ja veel.

Kui vaatame loomariiki, siis sealgi pole igal pool ühtemoodi agressiivsus ja isased karju juhtimas. Ärme räägi palvetajaritsikatest, vaatame lähemaid sugulasi. Kääbusšimpansite bonobode karjas on emastel juhtroll ja bonobodest tehtud loodusfilme on lastega keeruline vaadata mitte sellepärast, et seal aina tapetakse. Vastupidi, hipi-ahvideks nimetatud bonobod hoiavad kõik konfliktid vaos ohtra ja väga eriilmelise seksiga. Kas peaks sellest lähtudes siis inimestele mõeldud vihajuhtimise koolitused ümber tegema – looduses ju on nii?

Ma tegelikult tahaks, et EKRE-lased ja nende mõttekaaslased saaks kohtuda naiste ja lastega, kes on olnud reaalsed koduvägivalla ohvrid. Räägiksid oma „ei toeta ratifitseerimist, sest tradtsioonilised soorollid on ohus“ juttu seal. Vaataksid otsa neile, kes on üleni katki ja püüavad ometi eluga edasi minna. Naistele, kes tavaliselt on enne abi otsimist igal moel üritanud paarisuhet päästa, pingutanud mehele meeldimise nimel, kodurahul nimel. Vaataks otsa lastele, keda on igas mõttes väärkoheldud ja kes ikka armastavad oma vanemaid.

Ja siis nad võiks minna ka koolidesse rääkima. Tüdrukutele seda juttu, et kui sa plaanid saada elektrikuks või tippjuhiks, julged otse öelda, et lapsi sa ei taha ja meestega soovid suhelda vaid ühe öö kaupa – et siis, jah, sind polegi vaja kaitsta ja aidata.

Ja poistele räägiks ka ühte-teist - sest kui olla samas vaimus järjekindel, peaks küsima, et mida teha siis meestega, kes ei taha korralikult traditsioonilist meherolli kanda. Jäävad töötuks. Ei ole poegadele eeskujuks tarkuse ja sirgeselgsusega. Joovad end vahel täis. Jahil ja kalal käia ka ei oska. Maja ise valmis ei ehita. Autot ei mõista remontida, hobusest rääkimata.

Kas neid tuleks ka füüsiliselt karistada või vähemalt avalikult häbistada? Tõsi, seda kardavad ju mehed niigi. Tunne, et polda piisav, ei saada hakkama – ja sellest tundest edasi tuleb teinekord depressioon ja suitsiidki.

Vaatame reaalsusele otsa. Perevägivald, suhtevägivald on suur probleem ainult mitte selle tõttu, et nii ja nii palju naisi või lapsi saab otseselt viga. Mõju on oluliselt laiem. Lapsed, kes on varasest peale näinud vägivalda, on samamoodi traumatiseeritud, kui need, keda ennast on väärkoheldud. Need lapsed – kui nad abi ei saa – kasvavad väärastunud arusaamaga nii piiridest, turvatundest kui ka sellest, kuidas oma emotsioonidega toimetada.

Kui laps saab kaasa perest teadmise, et pahane kas ei tohi üldse olla või tuleb see teiste peal karjumise ja löömisega välja elada, siis see on tema elu normaalsus – ja ümberõppimine on väga raske. Teiste emotsioone tähele pannagi on raske, kui kogu aeg ollakse enda turvalisuse ja tunnete vaoshoidmise pärast mures. Endal ei arvata olevat õigust piiridele, turvalisusele ja seda ei osata näha olulisena ka teiste juures.

Nad ei hakka tingimata teisi lööma ega vägistama, nad lihtsalt ei taju, et piirid on oluline teema. Et lugu tuleb pidada endast ja teistest; et teiste n-ö ruumi – olgu vaimsesse või füüsilisse – ei tohi minna, kui teine ei taha.

Jah, eks me võime siingi rääkida eestlaste õnnetust saatusest – et kuna meie piire on nii palju rikutud, on vallutatud ja haiget tehtud, siis võib-olla on meis seetõttu palju kibedust, läbi põlvkondade. Aga seda enam peaksime üksteise turvalisuse ja heaolu eest hoolitsema ise, kus vähegi võimalik.

Alustada tuleb kõige lihtsamatest põhimõtetest, mis kehtivad universaalselt, sõltumata soost ja vanusest. Teha teisega midagi sellist, milleks too pole nõusolekut andnud – ei tohi. Haiget teha teisele ei tohi. Solvata, mõnitada, kiusata, alandada, sildistada, tühistada inimest – ei tohi. See on ju nii lihtne?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetas
Rain Kooli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid?
    21.01

    Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

  • foto
    Hedvig Hanson: millesse me usume?
    20.01

    Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

  • foto
    Rauno Vinni: kuidas poliitikas emotsioonidega toime tulla
    20.01

    Emotsioonid muudavad poliitika inimnäolisemaks. Trikk on selles, et negatiivsetel emotsioonidel ega valedel ei tohiks lasta võimust võtta, leiab Rauno Vinni oma Vikerraadio kommentaaris ja pakub ETV-le välja uudse võistlussaate.

  • foto
    Jüri Nikolajev: Donald Džonovitš lõpetab jama ja toob rahu
    20.01

    Narvas loodetakse, et Donald Trumpi presidendiks saamisega lõpeb Venemaa ja Lääne vastasseis. Jüri Nikolajev kommenteerib.

  • foto
    Kas pensioniea edasilükkamine on tasuv? Vaata arvutusi!
    20.01

    Paindliku pensionieana ei saa mõista ainult nominaalse pensionilemineku vanuse sidumist keskmise eluega, vaid see on kompleks abinõusid. Valikut neist vaatlen siinkohal lähtuvalt praegu kehtivatest seadustest.

  • foto
    Urmas Vadi: uus Eesti märk on nagu surnut teesklev loom
    19.01

    Paljud teevad kurja nalja selle meie uue märgi teemal, kõigil on selle kohta oma arvamus ja ses mõttes on see märk oma eesmärgi täitnud – teda on märgatud. Aga nüüd edasi vajab lahendamist küsimus, kas need märgitegijad ei mõelnud mitte midagi, või siis just mõtlesid ja leidsid üldse kõige õigema märgi Eestile.

  • foto
    Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
    18.01

    Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Toomas Alatalu: puusalt tulistama jäävat Trumpi tuleb lugeda lõpuni
    18.01

    Mida lähemale on tulnud ametisse astumise päev, seda selgemaks on saanud Donald Trumpi välispoliitika, kommenteerib Toomas Alatalu.

  • foto
    Veiko Kommusaar: praegune väärteomenetlus on bürokraatlik ja ebamõistlik
    18.01

    Peaaegu pooled Eesti inimesed – üle 600 tuhande – on kantud karistusregistrisse, sest täna satub sinna ka selliste rikkumistega nagu katkise numbritulega sõitmine või vales kohas üle tee minek. Paljude rikkumiste puhul võib aga karistusest efektiivsem olla hoopis selgitamine ja inimlik suhtumine, kirjutab siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar oma arvamusloos.

  • foto
    Aivar Hundimägi: see on nii ilus, sest see pole tõsi
    18.01

    Inimeste sissetulekute ning säästude kasv on tekitanud seltskondi, kes meelitavad inimesi kõrget tootlust lubades investeerima, kuid hiljem võib selguda, et ei ole kõrget tootlust ja pole ka raha, tõdeb Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi Vikerraadio kommentaaris.

  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    17.01

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    17.01

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.