Andrus Mölder: Šotimaa on kaotamas pikaks ajaks võimaluse iseseisvuda
Šotimaa iseseisvust pooldav Šoti rahvuspartei (gaeli keeles Pàrtaidh Nàiseanta na h-Alba, šoti keeles Scots Naitional Pairtie, rahvusvaheliselt tuntud lühend SNP) loodi 1934. aastal. 1999. aastal sai Šotimaa tagasi omavalitsuse ning loodi piiratud õigustega šoti parlament. Just rahvuspartei edu Šoti parlamendivalimistel on teinud võimalikuks Šotimaa liikumise võimaliku iseseisvuse suunas.
2007. aastal, saades ligi kolmandiku valijate häältest, tõusis rahvuspartei parlamendis esmakordselt suurimaks poliitiliseks jõuks. 2011. aasta parlamendivalimistel kogus SNP juba 45,5 protsenti häältest ja üle poole parlamendikohtadest (69 kohta 129 kohast). Šotimaa iseseisvust toetab ka Šoti roheline partei, mis sai 2011. aasta valimistel 2 kohta.
Majandus
Šotimaa pindala (78 772 km2) moodustab 32,3 protsenti Ühendkuningriigi pindalast ja rahvaarv (2014. aastal üle 5,35 miljoni) 8,2 protsenti rahvaarvust. Šotimaa keskmine rahvastikutihedus on 68 inimest ruutkilomeetrile, kuid suurimas Šoti regioonis Highlandis (30 659 km2) on see ainult 7,6 ning gaeli keele viimases kantsis Välis-Hebriididel (3071 km2) 9,0. Šotimaa pealinnas Edinburghis elab 483 000 inimest ehk 9 protsenti Šotimaa elanikest.
Šotimaa sisemajanduse kogutoodang (SKP), mis arvestab ka Põhjamere naftatulusid, moodustab Ühendkuningriigi SKP-st 9,9 protsenti. Ühe elaniku arvestuses on SKP Šotimaal üle 15 protsendi kõrgem kui Ühendkuningriigis tervikuna. Samas on Šotimaa viimastel aastatel tagasi saanud 9,3 protsenti keskvõimu kulutustest. Šotimaa riigieelarve defitsiidi suhe SKP-sse on viimastel aastatel olnud alla poole Ühendkuningriigi vastavast näitajast ning tööpuudus samuti mõnevõrra madalam kui riigis tervikuna.
Šoti majandus on väga mitmekülgne. Seal on esindatud kõik majandusharud alates ulatuslikust maavarade hankimisest (nafta, kivisüsi, rauamaak, tsink, põlevkivi jne), kalapüügist ja loomakasvatusest kuni tekstiili-, viski-, reaktiivmootorite-, avioonika- ja busside tootmise, laevaehituse, turismitööstuse ja infotöötluseni välja.
Šotimaa on muu hulgas Euroopa Liidu suurim naftatootja, kuigi alates aastast 2000 on tootmine pidevalt vähenenud ja oli 2013. aastal alla 30 protsendi 2000. aasta mahust. Šotimaa naftavarusid hinnatakse peaaegu 60 protsendile Euroopa Liidu riikide koguvarudest ning praeguste tootmismahtude juures jätkuks nendest rohkem kui 50 aastaks. Väga heal tasemel on Šotimaal ka elektrienergia tootmine – 2012. aastal moodustas taastuvenergia Šotimaal kasutatud elektrienergiast enam kui 40 protsenti, kusjuures alles 2010 oli see ainult 24 protsenti.
Kõik see kokku tähendab, et Šotimaa majanduslik olukord toetab iseseisvusideed, sest vähemalt teoreetiliselt võiks Šotimaa iseseisvalt paremini hakkama saada kui Ühendkuningriiki kuuludes (seda juhul kui Põhjamere nafta jääks Šotimaa käsutusse) või vähemalt sama hästi kui Ühendkuningriik keskmiselt (juhul kui Šotimaa peaks olulise osa Põhjamere naftast loovutama Ühendkuningriigile). Juhul kui nii Šotimaa kui ka järele jääv Ühendkuningriik kuuluksid Euroopa Liitu, ei takistaks miski ka omavaheliste tihedate kaubandussidemete säilimist.
Referendum
2007. aasta Šotimaa parlamendi valimiskampaania ajal lubas Šoti rahvuspartei Šotimaa iseseisvusreferendumit 2010. aastal. Rahvuspartei sai 2007. aastal küll parlamendi suurimaks erakonnaks (47 kohta 129 kohast), kuid teistest parteidest toetas Šotimaa iseseisvust ainult kolm saadikut. Seetõttu oli loomulik, et parlamendis vähemuses olles ei saanud nad referendumit 2010. aastal läbi viia. 2011. aasta parlamendivalimistel sai rahvuspartei absoluutse enamuse. See võimaldas iseseisvusreferendumi ettevalmistamise tõsisemalt käsile võtta. Muu hulgas avaldas Šotimaa valitsus 2013. aasta novembris 670-leheküljelise ametliku ülevaate „Scotland’s Future” (Šotimaa tulevik).
Selles Šotimaa iseseisvust pooldavas dokumendis analüüsiti detailselt Šotimaa iseseisvuse mõju erineva-tele eluvaldkondadele. Tänavu 18. septembril toimuval referendumil tuleb vastata ühele küsimusele: „Kas Šotimaa peaks olema iseseisev riik?” (Should Scotland be an independent country?) Referendumist saavad osa võtta Šotimaa residendid, kes on Briti kodanikud või Briti Rahvaste Ühenduse 53 liikmesriigi kodanikud või mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud; Ühendkuningriigi Lordide Koja liikmed ning need Briti relvajõudude teenistujad, kes on registreeritud valimisteks Šotimaal.
Kuna rahvuspartei soov on alandada kõikide Šotimaal toimuvate valimiste ealist piiri 18. eluaastalt 16. eluaastani, saavad ka Šotimaa iseseisvusreferendumist osa võtta 16-aastased ja vanemad inimesed. Referendumi valijaskonna suuruseks hinnatakse 4,1 miljonit inimest. Hoopis iseküsimus on aga see, kui paljud neist tegelikult rahvahääletusel osalevad.
Õnnestub või ei õnnestu?
Rahvuspartei tippjuhtkond ja Šotimaa valitsus on valdavalt seisukohal, et iseseisev Šotimaa peaks kuuluma Briti Rahvaste Ühendusse, olema personaalunioonis Ühendkuningriigiga ja riigipea peaks olema Inglismaa kuninganna (kuningas). Samas pooldavad teised Šotimaa iseseisvumist toetavad parteid (Šoti roheline partei, Šoti sotsialistlik partei) iseseisva Šotimaa puhul vabariigi moodustamist.
Šotimaa praeguse valitsuse kava kohaselt peaks iseseisvalt Šotimaalt tuumarelvad välja viidama, kuid Šotimaa peaks olema NATO liige. Iseseisev Šotimaa peaks kuuluma ka Euroopa Liitu, kuid sarnaselt praegusele Ühendkuningriigile omama osas küsimustes eristaatust.
Paraku võivad nii NATO kui ka EL-i liikmelisuse plaanid mitte realiseeruda, sest mõne Euroopa poliitiku arvates peaks Šotimaa kõikidesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (sh nendesse, kus Šotimaa on praegu liige Ühendkuningriigi osana) uuesti astuma. EL-i puhul tähendaks see muu hulgas vajadust saada EL-i kõigi 28 liikmesriigi nõusolek.
Ühendkuningriigi valitsus on teatanud, et nemad ei kavatse Šotimaa EL-i liikmelisust takistada. Samas on ettearvamatu, kuidas käitub Hispaania, mille valitsus püüab sisuliselt vahendeid valimata takistada Kataloonia liikumist iseseisvuse poole. On väga tõenäoline, et Hispaania takistab Euroopa kõikide alles tekkivate riikide (sh Šotimaa) vastuvõtmist Euroopa Liitu.
Arvestades, et Šotimaal on EL-i liikmelisus üpris populaarne (ja populaarsem kui Ühendkuningriigis tervikuna), võib oht EL-ist välja jääda kallutada kõhklejaid hääletama Šotimaa iseseisvuse vastu.
Rahvusvaheline olümpiakomitee on teatanud, et on valmis iseseisva Šotimaa liikmelisust arutama pärast seda, kui Šotimaa iseseisvus on saanud laiema rahvusvahelise tunnustuse. Kuna iseseisvusele laiema tunnustuse saamine ja olümpiakomitee formaalsused võtavad aega, ei usu komitee, et Šotimaa saaks iseseisvudes oma võistkonnaga väljas olla juba 2016. aasta suveolümpiamängudel.
Viimastel aastatel on Šotimaa iseseisvuse küsimustes läbi viidud mitmeid arvamusküsitlusi. Aastail 2013–2014 on paljudel kordadel küsitud täpselt sama, mida küsitakse iseseisvusreferendumil. 2013. aasta rohkem kui tuhandelise valimiga küsitlustel on Šotimaa iseseisvuse toetajaid olnud 25–44 ning vastaseid 41–59 protsenti. Oma arvamust pole osanud avaldada 10–33 protsenti küsitletutest. 2014. aasta jaanuarist aprillini läbi viidud küsitlustel on vastavad näitajad olnud 28–41, 42–55 ja 11–30 protsenti. Iseseisvuse toetajate kurvastuseks on iseseisvuse toetajate osatähtsus üksnes ühel korral (enam kui 40 küsitlusest) olnud kõrgem kui iseseisvuse vastastel.
Lootust annab iseseisvuse pooldajatele aga asjaolu, et kahtlejaid on seni suhteliselt palju ning tõhusa selgitustööga on ehk võimalik oluline osa neist panna Šotimaa iseseisvust toetama.
Ühendkuningriigi valitsus on selgelt vastu Šotimaa iseseisvumisele, kuid ei tee takistusi iseseisvusreferendumi läbiviimisele. Keskvõim on hästi aru saanud, et igasugune keelamine ja takistamine üksnes suurendaks iseseisvusidee populaarsust. Selle asemel püütakse kahtlejaid iseseisvuse vastaste leeri meelitada suhteliselt pehme hirmutamisega (Šotimaa jääb üksi tegutsedes igas mõttes nõrgaks) ning emotsionaalse väljapressimisega (kogu Ühendkuningriik kurvastab, kui Šotimaa lahkub).
Šotimaa iseseisvusreferendumit võib teiste tegurite kõrval negatiivselt mõjutada 2014. aasta märtsis peetud Krimmi staatuse referendum. Vaatamata faktile, et Šotimaa ja Krimmi taust on väga erinevad – ühes korraldavad referendumi põliselanikud ja teises immigrandid – võivad Šotimaa iseseisvuse vastased Krimmi Ukrainast eraldumise pretsedenti seostada negatiivselt Šotimaa võimaliku eraldumisega Ühendkuningriigist. Sellise halvustava seostamisega on ilmselt võimalik mõjutada inimesi hääletama iseseisvuse vastu – eeskätt on võimalik mõjutada neid, kelle seisukoht Šotimaa võimaliku iseseisvuse suhtes ei ole veel välja kujunenud.
Šotimaa iseseisvumisreferendumi õnnestumisele on Šoti päevalehe Herald Scotland hinnangul negatiivselt mõjunud ka Šoti valitsusjuhi ja Šoti rahvuspartei liidri Alex Salmondi 2014. aasta märtsis Šoti ajakirjale GQ antud intervjuu, kus ta avaldas imetlust Venemaa presidendi Putini suhtes. Krimmi annekteerimise ajal, vahetult enne Krimmi referendumit antud intervjuu võib samuti mõjutada eeskätt neid šotlasi, kellel puudub maa tuleviku suhtes kindel seisukoht ning kes seetõttu teevad oma otsuse viimasel hetkel, arvestades poliitikute väljaütlemisi.
Arvestades arvamusküsitlusi, on üpris kindel, et Šotimaa 2014 iseseisvusreferendumil ei kogu iseseisvuse pooldajad enamust. Seeläbi mängib Šotimaa oma iseseisvumise võimaluse maha väga pikaks ajaks.
Esiteks on ilmselge, et mõne aasta jooksul pärast läbikukkunud referendumit ei hakata korraldama uut. Teiseks on Šotimaa rahvuslikus koosseisus viimastel aastatel toimunud areng selgelt kahjulik Šotimaa iseseisvumisele, sest Šotimaal suureneb pidevalt immigrantide hulk, kelle enamik on saabunud väljastpoolt Ühendkuningriiki.
Juba praegu elab Šotimaal enam kui 140 000 Aasiast (eeskätt Pakistanist ja Indiast) ning enam kui 30 000 Aafrikast pärit immigranti. On ilmne, et saades hääleõiguse, ei toeta enamik immigrantidest Šotimaa iseseisvust, sest nad ei saa aru ega näe ka isiklikku kasu sellest, et šotlased saavad end iseseisva rahvana paremini realiseerida.
Autor on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna. Väikerahvastest ja rahvuslippudest, viimastel aastatel eeskätt riigita rahvastest ja nende sümboolikast, on ta huvitunud kaheteistkümnendast eluaastast. 2004. aasta suvest alates on ta tutvustanud neid ja nende probleeme alates ka Vikerraadios.
Artikkel on algselt ja täismahus ilmunud ajakirjas Horisont. Koos põhjaliku ülevaatega Šotimaa ajaloost ning tavadest on seda võimalik lugeda siit.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Horisont