Maarja Roon: kumbki Korea ei soovi vaatlejate arvates tegelikku sõda
Lõuna-Korea meedias suhtutakse Põhja-Korea käitumisse kui provokatsiooni, millel on sisepoliitilised tagamaad. Otsest sõjaohtu peavad lõunakorealased ebatõenäoliseks, küll aga valmistutakse selleks, et enne olukorra maharahunemist püüab Põhja-Korea propaganda eesmärgil pingeid võimalikult kõrgele kruttida. Samuti arvatakse, et pingetega kaasnev ebakindlus võib põhjustada aeglustuva majanduskasvuga Lõuna-Koreale ja selle turismisektorile täiendavaid probleeme.
Lõuna-Korea meedias sõna võtnud eksperdid leiavad, et Põhja-Korea valmistub oma käitumisega vaikselt 10. oktoobril toimuvaks kommunistliku partei sünnipäevaks, otsides ettekäändeid, et viia pidustuste eel läbi demonstratiivseid raketikatsetusi.
Samas võib sisepoliitilist olukorda tuua selgituseks ka Lõuna-Korea poliitikute käitumisele. Juunis Lõuna-Koread tabanud MERS koroonaviiruse puhangu ja jätkuva majanduskasvu aeglustumise valguses sai konservatiivist president Park Geunhye valitsuse maine suvel tugevalt kannatada. Lisaks kritiseerivad paljud eakamad konservatiivid valitsust alatasa selles, et see pole Põhja-Korea suhtes piisavalt karm. Nii võis propaganda valjuhääldite pärast kümneaastast pausi piiri äärde viimine olla valitsuse jaoks üks viis oma toetajate rahustamiseks.
Nüüd, kus Põhja-Korea on nende valjuhääldajate tõttu alustanud tulevahetust, pole valitsusel aga lihtne neid maha võtta, sest see jätaks mulje, et nad lasevad end Põhja-Korea ähvardustest kõigutada.
Enamgi veel, kohalikus meedias toonitatakse, et kui Põhja-Korea valjuhääldeid ründas, siis sai selle taga olla ainult see, et need olid piiriäärsete inimeste mõjutamises efektiivsed. Samuti mainitakse, et kuigi Põhja-Korea püüdis edastada oma valjuhäälditega vastupropagandat, oli nende tehnika selle tegemiseks liiga vana ning edastatav sõnum ei kostnud piisavalt kaugele.
Kaks Koread pole kunagi suutnud leida üksmeelt selles, kes 1950. aastal Korea sõda alustas ning ka pärast seda on kaks konflikti osapoolt pingete teravnemises süüdistanud alati üksteist. Nii ka praegu. Põhja-Korea väitel tulistasid nad valjuhääldeid vastaspoole "psühholoogilise lahingutegevuse" peatamiseks, Lõuna-Korea aga põhjendab propaganda edastamist augusti alguses toimunud intsidendiga, kus Põhja-Korea sõdurid hiilisid üle piiri ja paigutasid Lõuna-Korea territooriumile maamiinid, mille tõttu kaotasid kaks Lõuna-Korea sõjaväelast oma jalad.
Vaatlejate hinnangul ei soovi kumbki osapool tegelikku sõda. Kaks aastat tagasi, kui Põhja-Korea kuulutas oma lõunanaabrile samuti sõja, tõid vaatlejad välja lausa Koreade konflikti tsükli, sest tavaliselt järgivad kahe riigi vahelised pinged üsna korrapärast skeemi.
Alguses teeb Põhja-Korea juht sõnavõtte, milles ta kutsub Lõuna-Koread üles leppimisele. Kui Lõuna-Korea seda aga tema dikteeritud tingimustel teha ei soovi, siis järgneb sellele Põhja-Korea eriti mürgine kriitika. Ühel hetkel lisandub verbaalsele provokatsioonile raketikatsetus ja/või tulevahetus. Provokatsioonid muutuvad järjest intensiivsemaks, kuni ühel hetkel... need lihtsalt lõppevad. Kuni järgmise korrani.
Lõunakorealased vastavad välismaalaste küsimustele Põhja-Korea ohu kohta tavaliselt õlakehitusega, öeldes, et Põhja-Korea käitubki aeg-ajalt provokatiivselt, kuid sõda pole vaja karta. Samas on nende vastustest sageli tunda ka õrna "kunagi ei või teada" ebakindlust. Näiteks võib "sõda nad ikka ei alusta" lausele mõne aja pärast järgneda tõdemus, et "muidugi, kui nad ründaksid, suudaksid nad Seouli pihta lasta mitu raketti, enne kui Lõuna-Korea ja USA väed jõuaksid reageerida".
Kõige rohkem muretsevad lõunakorealased aga Põhja-Korea provokatsioonide majandusliku mõju pärast. MERS koroonaviirus, Hiina aktsiaturu probleemid, riiki tabanud põud ja nutitelefonide turu ülekuumenemine on kõik andnud oma panuse Lõuna-Korea majanduskasvu aeglustumisse. Reedel lõpetas riigi aktsiaturg töönädala kahe aasta madalaimal tasemel. Majanduseksperdid püüavad meediale antud kommentaarides investoreid rahustada, kuid arvatakse, et nimetatud probleemide valguses ei taastu aktsiaturg ka järgmisel nädalal.
Lõpetuseks tähendab praegune pingete teravnemine ka seda, et kahe Korea taasühinemine lükkub veelgi kaugemasse tulevikku.
Seejuures ei ole ühinemine ka kõikide lõunakorealaste jaoks enam ihaldusväärne sündmus. "Kui kaks Koread taasühinevad, siis on see Lõuna-Korea majandusele väga suur löök," ütleb väikeärimees Kim Dongryul. Ta selgitab, et ühinemise korral peaksid lõunakorealased hakkama majanduslikul halvemal järjel olevat Põhja-Koread jalule aitama.
Kahe Saksamaa ühinemisel osalenud eksperdid on varem maininud, et kui nad käivad Lõuna-Koread võimaliku ühinemise kohta nõustamas, küsivad korealased neilt sageli, et ehk oleks võimalik pärast ühinemist paar aastat siiski kahe riigi vaheline piir kinni hoida. Ning kuigi viimase 20 aasta jooksul on Lõuna-Koreasse põgenenud üle 27 000 Põhja-Korea pagulase, selgub noorte lõunakorealastega vesteldes, et enamik neist pole kunagi ühtegi põhjakorealast oma silmaga näinud. Ning kuigi Lõuna-Korea on Aasias tuntud oma muusika-, tele- ja filmitööstuse poolest, ei ole ükski Põhja-Korea põgenik veel Lõuna-Korea meelelahutusmaailmas läbi löönud. Nii nagu Läänes, tuntakse ka Lõuna-Koreas põhjakorealasi suuresti vaid nende juhi provokatsioonide ja suurte näljahädade poolest.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Liis Velsker