Kaja Kallas: ühiskonnas on tunda hirmu
Riigikogu liige ja Reformierakonna aseesimees Kaja Kallas rääkis, et kartmisest saab tänane ühiskond üle, kui hoiduda teineteisele halvasti ütlemast, ning poliitikud võiksid selles eeskuju näidata.
Kaja Kallas andis ETV saatele "Pealtnägija" aastalõpuintervjuu. Ta tõi välja, et praeguses ühiskonnas kardavad kõik midagi: töötajad tööandjaid, poliitikud ajakirjanikke ning netikommentaatoreid. Seepärast võiks igal ühiskonna tasandil olla rohkem empaatiat, kuulamist ja teineteisemõistmist.
On kummaline situatsioon - juba kolmandat aastat on "Pealtnägija" aastalõpuintervjuude üks peategelane alati reformierakondlane. Millest, Kaja, see sulle kõneleb?
See räägib sellest, et Reformierakonnas on tublid, toredad inimesed, kellest tasub rääkida.
Tegelikult sa saad ju küsimuse mõttest aru - Reformierakond on ikkagi viimase kolme aasta jooksul olnud põhilisemate skandaalide, vastuolude, vastasseisude peategelane.
On olnud rasked aastad. Seda ei saa eitada, et see pole olnud lihtne aeg. Aga igale langusele järgneb jälle tõus. See on ju kõikides valdkondades nii. Ma usun, et kindlasti on see ka meil nii.
Sina oled tänase Reformierakonna kuvandiga rahul?
Oi, ei! Kindlasti mitte. Meil on palju arenguruumi. Tuleb vaadata peeglisse, mis ei klapi, kuidas me iseennast näeme ja kuidas meid väljastpoolt nähakse, mis on selle põhjustanud.
Skandaal skandaali otsa.
Jah. Eks neid skandaale on olnud üksjagu, aga kui vaadata ka teiste riikide praktikat, siis igal pool on skandaale. Skandaale on lihtsalt sellepärast, et poliitikas olevad inimesed on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all.
Ühe uuringu põhjal on nii, et kui inimeselt küsida, kumb tõenäolisemalt petab oma naist, kas poliitik või ehitusmees, siis inimesed vastavad kõik, et loomulikult poliitik. Tegelikult pidi õige vastus tõenäosusteooria põhjal olema hoopis hoopis ehitusmees, sest tema ei ole nii suure avalikkuse tähelepanu all.
Tundub sulle, et teile tehakse ka tegelikult liiga?
Kui ma mõtlen praeguse ühiskonna peale, siis on tunda seda hirmu, et kõik nagu kardavad midagi, töötajad kardavad tööandjaid ja poliitikud kardavad ajakirjanikke. Lugupeetud inimesed ei julge ajakirjanduses esineda, kuna kardavad netikommentaare.
Kuidas sellest hirmust üle saada? Näiteks Roosevelt on öelnud ju väga ilusasti, et ainuke asi, mida tuleb karta, on hirm ise. Kindlasti aitaks see, kui me tegelikult ise ka selliseid asju tähele paneme ja et me ise neid hirme ei toidaks - tõepoolest püüaksime hoiduda teineteisele halvasti ütlemast. See on ebamugav, kui sind solvatakse või sõimatakse, ükskõik mis tasandil.
Kui sinu enda erakonnakaaslased vaataksid rohkem peeglisse ja ise naerataksid rohkem inimestele, võib-olla siis algakski see sama, millest sa unistad?
Alati võib rohkem naeratada. Ega me ei ole ju robotid. Mulle on öeldud, et ära naerata nii palju: see ei ole poliitikule kohane. Aga mis mõttes? Poliitikud on ju ka inimesed, neil on samamoodi emotsioonid ja miks ma ei võiks naeratada? Võiksin küll naeratada, kui mulle tegelikult meeldib olla pigem sõbralik.
Sinu osas ma siiski ei näe probleeme, sest sind peetakse ikkagi Reformierakonna selliseks soojemaks ja inimlikumaks näoks vastukaaluks siis Jürgen Ligi ja Andrus Ansipi või Rein Langi hoiakutele ja teatavas mõttes arrogantsile.
Võib jääda jah selline mulje. Jällegi, igal asjal on oma plussid ja miinused. Kui võtta seda, et näiteks Andrus Ansip ka Euroopa eelarve menetlemisel ajas ikkagi Eestile välja palju parema positsiooni kui see, mida keegi oleks osanud oodata, siis võib-olla see oli just tema suhtlusstiil, mis sellise tulemuse tõi. Selles mõttes ma arvan, et kõikide tugevusi tuleb ära kasutada.
Oled sa nõus, et inimestega suhtlemisel võiks olla oluliselt empaatilisem, mitte esimese asjana esile tõsta seda, mida ütleb Eurostat, vaid eelkõige mõista ka seda, et võib-olla kellelgi siiski läheb halvasti või kogu Eesti ei ela nii, nagu näeb seda läbi Eurostati statistika meie peaminister?
Ma arvan, et empaatiat võiks olla rohkem, kuulamist võiks olla rohkem ja teineteisemõistmist võiks olla rohkem ja tegelikult see puudutab kõiki tasandeid.
Suvel osalesin Paides arvamusfestivalil sellises debatis nagu "Kui kallis on vaesus", mis rääkis sotsiaalselt tõrjututest ja nendest, kes abi vajavad. Minu jaoks oli väga huvitav võrgustiku juhi sõnum, kes puutub nende inimestega igapäevaselt kokku, et küsimus polegi niiväga selles, mis riik peaks tegema, vaid selles, et me neid inimesi tähele paneksime ega lõikaks neid ühiskonnast välja. See on täpselt seesama empaatia küsimus.
Sel suvel tõusid sa Reformierakonna aseesimeheks ja enne seda kirjutasid sa ühe sellise nägemuse, milline peaks olema Reformierakond kahe aasta pärast. Üks põhipostulaat oli see, et suhtlemine rahvaga peaks muutuma lugupidavamaks.
See on oluline, sest see annab järgnevatele tasanditele sama signaali. Kui ikkagi oleme teineteise suhtes lugupidavamad ja heatahtlikud, siis see on ka vastupidi nii.
Aga kes see esimesena rusika taskust välja peab võtma siis?
Hea küsimus. Loomulikult on hea, kui need inimesed, kes on rahvale eeskujuks ja pidevalt pildil, näitaksid üles seda head eeskuju.
Kas sulle tundub, et üks probleem võib olla ka see, et eestlased laiemalt ja valitsus kitsamalt ja reformierakond veel kitsamalt näiteks ei julge tunnistada oma nõrkuseid? Ei julge tunnistada, et me oleme eksinud, oleme midagi valesti teinud?
Eks see on alati keeruline. Kui üldine arusaam on, et oma eksimuste tunnistamine on pigem nõrkuse tundemärk, siis kindlasti seda ka ei taheta teha. Et kes see tahab ikka nõrk olla?
Sa ise tead, et sinust nähakse ikkagi tulevast no Eesti esimest naispeaministrit?
Mulle on nii öeldud.
Sa ise oled selle peale mõelnud?
Iga asi omal ajal või veidi hiljem.
Sul on olnud kolm võimalust olla minister. Pole saladus, et kultuuriministri kohast räägiti ju ka sinuga.
Jah, kuigi mitte küll kuidagi pakkumise vormis.
Miks sa ei tahtnud hakata kultuuriministriks?
Kui sa oled mu blogi ka vaadanud, siis kas sa oled leidnud sealt mõnda kultuuripoliitilist seisukohaavaldust? Selles valdkonnas ei ole mul selget arusaama või konkreetseid ideid, mida võiks teha. Ma leidsin, et kindlasti on palju paremaid kandidaate sellele kohale.
Täna mõeldakse ju väga palju ka sellele, kellest saab peaminister Andrus Ansipi ja Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi järglane? Ma ei küsi, kas sa oled nende seas. Ma küsin, kas sa tahaksid olla nende seas?
Ma ütlen ausalt, et see positsioon ei ole mulle kunagi olnud nii oluline. See ei tohiks olla eesmärk omaette. Kui see saab eesmärgiks omaette, siis võib-olla sa püüad vältida vigu, et sinna jõuda. See ei ole ole õige. Seda protsessi tuleb ikkagi nautida ja seda, mida sa teed.
Sa oled parteis olnud nüüd kolm aastat tänaseks päevaks. Sa ei ole veel kordagi mõelnud, et oli mulle seda kõike vaja?
Ma olen küll ikka mitu, mitu korda mõelnud... Samas: jällegi ju siis kuidagi selline võitlusvaim on ka sees, et mind nii kergesti ka ei murra.
Kunagi mu üks esimene ülemus ütles, et vaata, Kaja, sinu sees on selline vedru ja mina otsin vedruga inimesi. Kui see vedru üles keerata, et kus siis hakkab asju juhtuma. Selles mõttes ma usun, et see vedru on mus endiselt olemas.
Toimetaja: Anna-Liisa Villmann