Annika Uudelepp: mida tähendab ERM?
"President valitakse viieks või äärmisel juhul kümneks aastaks. Riigieelarve tehakse aastaks. Keskerakonna mullistused tulevad ja lähevad. ERMiga on lugu teine. Selle sisu on kogutud üle saja aasta," kirjutab poliitikaekspert Annika Uudelepp oma arvamusloos.
Viimane nädal on poliitikagurmaanile möödunud kui keskaegne pidusöök. Roogasid igale maitsele ja ikka põhimõttel, et pigem olgu rohkem, kui pisutki puudu tuleb. Soojenduseks jättis valimiskogu presidendi valimata. Siis laskis Keskerakond peasekretäri lahti. Edasi tegi Riigikogu vanematekogu viie päevaga ära selle, mida erakonnad polnud viie kuuga suutnud ja sai presidendivalimisteks ühiskandidaadi paika.
Peaminister andis parlamendile üle riigieelarve eelnõu. Keskerakond laskis peatoimetaja lahti.
Ja see kõik on kõrvaline, sest lõpuks toimus midagi palju suuremat. Eesti Rahva Muuseum tegi uksed lahti.
Mõelgem korraks. President valitakse viieks või äärmisel juhul kümneks aastaks. Riigieelarve tehakse aastaks. Keskerakonna mullistused tulevad ja lähevad. Kas keegi mäletab enam, kuidas teistes erakondades on viimasel kümnel aastal võimuvõitlus käinud?
ERMiga on lugu teine. Selle sisu on kogutud üle saja aasta. Ajahorisont, mille kõrval nii presidendi valimise korra kui Keskerakonna vanus kahvatavad. Avatud ERM, selle sisu ja vaimsus on samuti mõeldud määramata ajaks, hoidma eesti rahvakultuuri tulevastele põlvedele parimas põhiseaduse preambulis kirja pandud vaimus.
Muuseumi direktor Tõnis Lukas ütles eile õhtul oma avakõnes, et kui Jakob Hurda aegne paleus oli saada suureks vaimult, siis meie põlvkond paneb juurde, et oleme värsked ja vintsked. See värskus ja vintskus peab kanduma ka ERMi endasse, et muuseum elama ja mõjuma hakkaks.
Eesti inimesed on tegelikult muuseumidega ära hellitatud. Meile ei piisa enam sellest, et vitriinis on midagi vinget ja kõrval sildil midagi tarka. Seda on nii palju nähtud ja nõnda otsivadki muuseumid midagi uut.
Omamoodi lati on ette seadnud Lennusadam, mis pärast avamist muutus mõneks ajaks kõige popimaks paigaks Eestis, kus iga asutus pidi oma peo tegema ja kuhu iga pere oma lapsed viima. Paistab, et vähemalt esialgu on ERM kõndimas sama rada. Nagu avamispeo ülekandest kuulsime, on ürituste kalender järgmise kevadeni täis ning grupiekskursiooniks pikad järjekorrad.
Lennusadam lõi veel ühe fenomeni. Sinna minnakse tagasi. Kuigi osaleja – ja Lennusadamas on tõesti osalejad, mitte külastajad – saab vanemaks ja targemaks, on tal seal ikka midagi teha. Veelgi enam, selle kasvaja ning targemaks saaja vanemal on ka midagi teha. Mitu korda olen näinud kibelevat pereisa, kes ootab, et saaks ka korraks kuulipildujast helikoptereid lasta.
See on ülitähtis, et ERM poleks lihtsalt Eesti Rahva Monument. Me vajame keskust, tugipunkti mis lakkamatult toidaks meie vaimu, innustaks sellest meeletust lugude varamust inspiratsiooni saades uut looma.
ERM peab saavutama sama. Ta peab muutuma kohaks, kuhu tullakse veel ja veel ja veel. Halbu näiteid on ju ka, eurorahaga tehtud muuseume või keskusi, mis pärast oma esimest edukat poolaastat kiratsevad, sest kõik on nähtud ja sellega külastused tehtud.
Vähemalt esmamulje on ERMis paljutõotav ja meie minapilt metatasandil muuseumi kantud. Vaadata võib vanu õllekappasid, aga selgitav tekst on e-paberil ja avaldab end ise külastajale arusaadavas keeles, taustafilm on parema resolutsiooniga kui inimsilm suudab eristada ning heli tuleb kõlaritest just parimasse kuulamispunkti.
See on ülitähtis, et ERM poleks lihtsalt Eesti Rahva Monument. Me vajame keskust, tugipunkti mis lakkamatult toidaks meie vaimu, innustaks sellest meeletust lugude varamust inspiratsiooni saades uut looma.
ERM polegi selles mõttes tavaline muuseum. Ideaalis on ta institutsioon, meie enesemääratluse tuum, säsi, mis aitab mõista, luua ja värskendada meie identiteeti. Kus on huvitav ja kust tulles oled avastanud alati midagi uut mitte üksnes ajaloo, vaid ka meie rahva mõttemaailma, käitumismustrite ja ehk ka iseenda kohta.
Eriti tore oleks, kui külastajad leiaksid seal praegusel meelelahutuse ja infokildude nutiseadmestatud kiirajastul meelerahu. Jah, kõik peab olema põnev, ERM peab köitma nii lugude kui nende jutustamise viisidega, kuid vorm ei tohi sisu summutada. Tähtis on meie pärand ja selle mõju olevikule ja tulevikule, mitte see, kuidas ühes konkreetses ajahetkes on moodne asju esitada.
ERM võiks olla miski, mis annab meile enesekindlust. Aitab uskuda endasse, end rahvana tundma õppida, kohati ehk naerdagi enda üle – olla tõeline Eesti Rõõmu Maja.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar