Aivar Hundimägi: et pensionisüsteemist ei saaks hiirelõks
Kui poliitikud seoses teise pensionisambaga põhimõttelisi muutusi plaanivad, on oluline lasta inimestel valida vähemalt seda, kuidas nad soovivad talitada juba kogunenud rahaga – või anda võimalus end teisest sambast vabastada, kirjutab majandusajakirjanik Aivar Hundimägi oma arvamusloos.
Ligi kuu aega tagasi pani sotsiaalkaitseminister ja IRLi esimees Margus Tsahkna lauale ideed muuta Eesti pensionisüsteemi. Nendest ettepanekutest pälvis palju tähelepanu pensioniea tõstmine 2040. aastaks 70 eluaastale, teised ideed aga nii suurt tähelepanu ei saanud.
Ministri kava kohaselt näiteks seotaks esimene pensionisammas tööstaažiga. Seni on sinna koguneva raha hulk sarnaselt teisele sambale sõltunud olulisel määral pensionikoguja palga suurusest.
Kuigi see idee suurendab solidaarsust, pean tööstaažiga sidumist ja sissetuleku mõju vähendamist oluliseks olukorras, kus raha pensionisüsteemis napib. Esimese samba ülesanne peaks olema kõigile hädapärase vanaduspõlve tagamine. Kuna teise pensionisamba sissemaksed on niigi seotud inimeste palgaga, siis pole mõistlik seda põhimõtet esimeses sambas dubleerida.
Praegune Eesti pensionisüsteem on vildakas, sest loob ebavõrdsust. Inimese elatis tema vanaduspäevil on liiga suures sõltuvuses tööaastail teenitud palgast. Kui praegune olukord ei muutuks, siis tulevikus ebavõrdsuse probleem süveneks veelgi ning tööjõuturul olevad palgakäärid kanduksid edasi ka pensionitesse.
Loomulikult on esimese samba pensioni kujunemise põhimõtete muutmisel ka varjukülg. See võib soodustada ümbrikupalga maksmist. Kuna üks osa pensionist pole enam seotud sissetulekuga, siis võib muudatus motiveerida tegelikku sissetulekut varjama. Lõpptulemusena mõjutab see negatiivselt maksulaekumist ja kahandab poliitikute võimalusi pensioni tõsta.
Kui esimene sammas seotakse lahti inimese palgast, siis on oluline, et teiste pensionisüsteemi muudatustega me ei kahandaks inimeste huvi säästmise vastu.
Kui Eestis pandi paika praeguse pensionisüsteemi põhimõtted, siis olid erinevad parteid ühel meelel, et pension peab sõltuma töötasust. Mida rohkem teenid tööaastatel, seda suurem peab olema sinu sissetulek ka vanaduspõlves. Selle põhimõtte puhul jäeti aga arvestamata, et tööjõuturul tekivad paratamatult erinevate elualade vahel palgakäärid, mis kanduvad edasi vanaduspõlve.
Ei ole õige väita, et madalamat palka saavad inimesed on kõik selles ise süüdi ning seetõttu on nende väiksem pension põhjendatud. Näiteks maksutuludest sõltuvate haridus- ja sotsiaaltöötajate palgatase on suhteliselt madal ning seetõttu on ka nende ameti esindajate pension tulevikus väiksem. Kui olukord ei muutu, siis paratamatult langeb taoliste ametite populaarsus tööjõuturul.
Pensionilõhet suurendab ka periood, kui inimene on töötu või kui ollakse tööturult eemal näiteks väikeste laste või erivajadusega laste kasvatamise tõttu.
Kui esimene sammas seotakse lahti inimese palgast, siis on oluline, et teiste pensionisüsteemi muudatustega me ei kahandaks inimeste huvi säästmise vastu. Mind tegi ettevaatlikuks minister Tsahkna jutt sellest, et pensionifondide tootlikkus on kehv.
Kui eelmine kord ministrid taolisi avaldusi tegema hakkasid, otsustas valitsus peatada ajutiselt maksed teise sambasse. See otsus küll kompenseeriti kõrgemate maksetega aastatel 2014-2017, kui riik otsustas teise sambasse maksta 4% asemel 6% inimese palgast. Varsti saab see periood läbi ning maksed hakkavad olema taas 2%+4% ehk taastub maksete peatamisele eelnenud põhimõte.
Võimalik, et Tsahkna kriitikal teise samba fondide aadressil polnud mingit tagamõtet ja reegleid muutma ei hakata. Kui aga poliitikud teise sambaga seoses põhimõttelisi muutusi plaanivad, siis on oluline anda inimestele valida vähemalt seda, kuidas nad soovivad talitada juba kogunenud rahaga või anda võimalus end teisest sambast vabastada.
Nii ei tunne teise sambaga liitunud end kui lõksu meelitatud hiired, kes liiga hilja avastasid, et neile teise samba käivitamisel näidatud juustutükk oli viimane maitsev asi, mis riik neile pensionireformiga seoses pakkus.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar