Alo Lõhmus: riigijuhi kõne
Kui laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga, märgib Alo Lõhmus Vikerraadio kommentaaris.
Nõukogude ajal oli suuremate kongresside ja istungite ajal tavaks, et järgmise päeva leht oli algusest lõpuni täidetud parteijuhi kõnega. See oli kahtlemata väga tüütu. Ometi olid need kõned sovetoloogidele oluline uurimisallikas ning ka terasema pilguga tavalugejad, kel jätkus jõudu end kõne tekstimassiivist läbi närida, võisid saada aimu mõnest nüansimuutusest võimu suhtumises ühte või teise küsimusse.
Ka sõjaeelses Eesti Vabariigis said lehelugejad regulaarselt tutvuda toonaste maailma liidrite tähtsamate kõnede ja intervjuude põhjalike refereeringutega. Ma arvan, et koos ajakirjanduslike välisuudistega tagas see toonasele Eesti publikule üsnagi hea informeerituse maailma asjadest.
Kõnes reedab kõne pidaja tahes-tahtmata midagi oma hoiakute, eelistuste ja plaanide kohta. Isegi kui lugeja või kuulaja ei usu sõnagi kõnes esitatud faktiväidetest, saab ta aimu kõnepidaja psühholoogiast, mis on tema tegevuse prognoosimisel sageli sama oluline nagu faktid.
Igas kõnes on rohkem kui üks sõnum.
Riigijuhid peavad kõnesid ning annavad pikki intervjuusid tänase päevani. President Obama Tallinnas peetud kõne jääb ajalukku nii oma poliitilise sisu kui meisterliku kõnekunsti poolest ning paljudel meist on selle kõne mõned lõigud peas.
Kui tihti aga oleme saanud eesti keeles lugeda Obama teiste oluliste kõnede ja intervjuude täistekste? Millal sattus meie lugemislauale või -ekraanile mõni Merkeli, Niinistö, Putini, Hollande`i, Erdogani, May või kas või al-Assadi kõne või intervjuu?
Nende asemel jõuavad meieni enamasti vaid lühikesed kokkuvõtted kõne või intervjuu kõige olulisemast sõnumist. Neilgi on oma koht ja roll, ent ainult nendega piirdudes võib ettekujutus poliitiku plaanidest ja nende põhjendustest paratamatult jääda ühekülgseks. Sest igas kõnes on rohkem kui üks sõnum.
Selle nädala alguses ilmus Ameerika presidendiks valitud Donald Trumpi intervjuu ajalehtedele Times ja Bild. Eesti meedia esmastes reageeringutes jäi kõlama Trumpi mõte, et NATO on iganenud organisatsioon, millel on suured probleemid, ning et Trump ei taha enam NATO peale raha kulutada. See mõjus külma dušina ning kinnitas paljude inimeste kõige halvemaid kartusi.
Ent kuidas kõlas kõnealune lõik Trumpi intervjuus tervikuna? Tsiteerin seda ajalehe Times veebiküljel avaldatud stenogrammist.
Küsimus: ”Kas te suudate mõista, miks idaeurooplased kardavad Putinit ja Venemaad?”
Vastus: ”Kindlasti. Oh, kindlasti tean ma seda. Pean silmas, et ma mõistan, mis toimub, ma ütlesin juba tükk aega tagasi, et NATO-l on probleemid. Esiteks on see vananenud, sest see kujundati palju-palju aastaid tagasi. Teiseks ei maksa riigid, mida nad peaksid maksma. Minuga pahandati hirmsasti, kui ma ütlesin, et NATO on vananenud. See on vananenud, sest see ei ohjeldanud terrorit. Minuga pahandati kaks päeva jutti. Ja siis hakati rääkima, et Trumpil on õigus – ja nüüd oli The Wall Street Journali esiküljel kirjas, et NATO on loonud terrori vastu võitlemiseks terve osakonna, mis on hea.
Teine asi on see, et riigid ei maksa oma õiglast osa, seega peaksime meie kaitsma maid, millest paljud ei maksa seda, mida nad peaksid maksma – ma arvan, see on Ühendriikide suhtes väga ebaaus. Olles öelnud seda, on NATO mulle siiski väga oluline.”
Küsimus: ”Suurbritannia maksab.”
Vastus: ”Suurbritannia maksab. On viis riiki, mis maksavad, mida nad peaksid maksma. Viis. Seda pole 22 riigist kuigi palju.”
Küsimus: ”Euroopa julgeolek on juba kümnendeid sõltunud Ameerikast. Kas see garantii jääb püsima ka tulevikus?”
Vastus: ”Jah, ma olen Euroopasse väga kiindunud, väga kiindunud Euroopasse.”
Niisiis näeme Trumpi täielikust vastusest, et see pole sugugi nii ülbe ja ennasttäis, nagu alguses mulje jäi. Kõigepealt ta kinnitab, et mõistab idaeurooplaste muresid, ja viib siis jutu vajadusele NATOt tõhusamaks muuta, mis ju samuti vastab meiegi soovidele. Eesti on nende viie riigi seas, keda Trump positiivselt esile tõstab, ja kahtlemata on meie huvides, kui ka teised riigid oma kohustusi täidaksid.
Oleks hea, kui Eesti lehed hakkaksid vähemalt internetis avaldama oluliste riigijuhtide tähtsamate kõnede ja intervjuude täielikke tõlkeid.
Riigijuhtide kõnede ja intervjuude täistekste loevad diplomaadid ja teised välispoliitika kujundajad. Kui aga laiem publik tunneb maailma liidrite mõtteid vaid lühikeste ja pealiskaudsete info-osakeste põhjal, siis ei mõista inimesed lõpuks enam ka omaenda riigi välispoliitikat, sigineb usaldamatus ja tekivad kahtlustused, mis halvimal juhul võivad hakata kahjustama ka meile nii olulist liitlassuhet USAga.
Seega oleks hea, kui Eesti lehed hakkaksid vähemalt internetis avaldama oluliste riigijuhtide tähtsamate kõnede ja intervjuude täielikke tõlkeid. Kui see pole toimetustele jõukohane, võiks seda teha kasvõi välisministeerium oma koduleheküljel. Kutsus ju ka president Kersti Kaljulaid just Trumpi kõnet, Brexitit ja Prantsuse eelseisvaid valimisi kommenteerides inimesi üles tutvuma otseallikatega.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar