Rain Kooli: kirjaniku loomingu üle kohtupidamine kuulub mingisse hoopis teise aega või riiki
Nii mõnegi väiksema või suurema inimrühma jaoks on lõppenud nädal osutunud keeruliseks. Avalikuks tulnud andmed või muutunud olukord on pannud kukalt kratsima ja maigutama – selle natuke juhmi näoga, mis juhtub ikka ette tulema, kui me ootamatult satume olukorda, milleks me valmis pole.
Kuidas sa oled näiteks konservatiivne rahvuslane, kes on harjunud hurjutama riiki liigse liberaalsuse ja sallivuse ning naiivsuse pärast sisserändepoliitikas. Nüüd aga tuleb välja, et riigi jõustruktuurides hoopis lennatakse jõuga peale kinnipidamiskeskuses oma tubades rahulikult hänginud inimestele ja tulistatakse – siiski kummikuuliga – meest, kes, käed taskus, lihtsalt seisis. Ning valetatakse nii avalikkuse kui ka kolleegide suud-silmad täis.
No ei ole lihtne pärast seda veel väita, et meie riik poputab sisserändajaid.
Või kuidas sa oled näiteks presidendikandidaadi kandidaat sellisel enneolematul kevadel, mil tavapäraselt laisa, kesksuvel vaikselt rulluma hakanud ja alles kõrrepõldude aegu natukenegi hoogu saava presidendivalimiste käigu asemel on trügimine lahti juba enne, kui puud jõuavad korralikult lehtegi minna.
Ja marssalikepike on põues nii neil, kellest seda oodata oli kui ka neil, kellest polnud. Neil, kellelt seda loodeti ja neil, kelle puhul loodeti, et ehk nad taipavad mitte hakata…
Eks ole veits keeruline olla ka peaminister, kes seab Eesti järgmiseks suureks välispoliitiliseks eesmärgiks saamise ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, kui siis president teatab avalikult, et mõte on jama. Plaan pole kestlik, nagu presidendi enda sõnavõistlusel sündinud sõna jätkusuutliku kohta kõlab.
Meie sportliku peaministri jaoks võib see tunduda millegi umbes sellisena, nagu paneks keegi maratonil jala ette.
Aga kõige keerulisem on praegu olla vast Eesti vabariigi prokuratuuri esindaja ajal, mil riigis on käimas kõige mõttetum kohtuasi iseseisvuse taastanud Eesti ajaloos. Ajal, mil me räägime uhkusega oma kohtadest sõna-, ajakirjandus- ja väljendusvabaduse edetabelites… ning samas mõistame kohut ilukirjandusliku teose üle.
Olgu kõik maised ja ebamaised olendid mulle tunnistajaks – minul ja Kaur Kenderil on põgusalt n-ö ajalugu, millesse mahub ka episood, mille käigus Kender kostitas mu pereliikmeid ja mind ennast tooni ja väljenditega, mida ma, õrnatundeline peenutseja nagu ma olen, üsna eemaletõukavaks pean.
Ja sellegipoolest ütlen ma, et kirjaniku loomingu üle kohtumõistmine kuulub mingisse hoopis teise aega. Või teise riiki.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar