Viktor Trasberg: riik peaks kehtestama poodidele lahtiolekupiirangud
Umbes 200 aastat tagasi avaldas briti majandusteadlane Bill Lloyd kirjutise rohumaa kasutamisest Inglismaa külaühiskonnas. Ühiskasutuses olevate karjamaade puhul oli sagedaseks tulemuseks nende ülekasutamine. Liiga palju loomi olemasoleval pindalal viis kokkuvõttes karjamaa täieliku hävimiseni.
Umbes 50 aastat tagasi kasutas sedasama näidet USA majandusteadlane Garrett Hardin ning tõi kasutusele mõiste tradegy of commons ehk „kurbmäng ühisvaraga“.
Milline on siis sellise situatsiooni majanduslik üldistus?
Tegemist on olukorraga, kus iga majandussubjekti tegevus eraldi võttes on arukas, aga kokkuvõttes saame tulemuse, mis on ühiskonnale kahjulik.
Kui iga talupidaja püüab oma karja suurendada ühismaa suurema kasutamise kaudu, siis on see tema seisukohalt loogiline tegevus. Aga teisalt kõikidele loomadele karjamaad enam ei jätku või veelgi hullem, ülekasutuse tõttu võib kogu rohumaa hävida. Tulem ei ole selline, mida eeldaksime Adam Smith’i kirjeldatud turukonkurentsi tulemusest – iga indiviidi omakasu tagaajamine suurendab kogu ühiskonna heaolu.
Seega, kui ressurss on vabalt kasutatav, valitseb selle ülekasutamise ja hävinemise oht. Mõtleme siinkohal loodusvarade ületarbimisele, ülekalastamisele, liiklusummikutele või magevee kasutusele.
Mida siis teha? Lahendusi on mitu.
Üks neist on erastamine ehk omandisuhte täpsem määratlemine. Paraku pole see paljudel juhtudel pole see võimalik. Kuidas sa ikka ookeanis elavat kala või Tartu linna kohal asuvaid raadiolainepikkusi erastad.
Teine tee oleks turuosaliste kokkulepped. Lepitaks turuväliselt kokku, kes kui palju karjamaale loomi saadab, et tagada rohumaa ja karja püsivus. Seda võimalust on teoreetiliselt käsitlenud nobelist Elinor Ostrom. See eeldaks omakorda kõikide osapoolte vahelist usaldust ja distsipliini, mida reaalses elus pole aga lihtne saavutada.
Kolmas võimalus on ühiskonna regulatsioonid, mis otseselt piiravad ressursside ülekasutamist. Isegi kui need ressursid on vabalt kasutatavad – nagu näiteks vesi, loodusvarad või raadiolainealad. Või isegi kui see ressurss kuulub eraomanikule, nagu näiteks mets või põllumaa. Riik kujundab normid ja piirangud eesmärgiga tagada jätkusuutlikkus ja ühiskonna heaolu.
Tahaksin selles raamistikus käsitleda Eesti tööjõuressursi kasutamist. Ja seda nimelt toidukaubandussektoris. Mis iganes põhjusel on Eestis toidupoode avatud minu arvates liiga palju ja nad on liiga kaua lahti, mis on ressursi kasutuse seisukohalt ebaratsionaalne. Meil ei ole nende nii pikalt lahtihoidmise jaoks ei ostjaid ega müüjaid.
Ebaefektiivsuse tulemuseks on ühed kiiremini kasvanud toiduhinnad Euroopa Liidus; poodides valitseb pidev tööjõupuudus ja madal kasumitase. Eesti toidukaubandus ei ole kõrge lisandväärtusega tegevus, sestap on ka palgad madalad.
Miks aga poed ise avamisaegu ei lühenda, et oma kulusid vähendada ja kasumit suurendada? Välismaiste poekettide juhtide väljaütlemisi kuulates jääb mulje, et iga-aastane kasumi teenimine Eestis ei olegi eesmärk omaette. Pigem on eesmärk iga hinnaga turuosa võitmine või koduriigis toimuva äritegevuse toetamine.
Sellised juhul ongi pilt palju arusaadavam – poeketid lepivad suurte kuludega, mida tingib poe pikk lahtiolek, sest kardavad kaotada turuosa! Kas aga Eesti ühiskond peaks sellega leppima, et meie tööjõudu sel moel raisatakse?
Aga kui poeketid ise lepiks kokku, et piirame lahtiolekuaegu, nagu soovitas eelpool nimetatud nobelist? Siin on kaks probleemi – esimene võib olla seotud konkurentsiseaduse rikkumisega ja teine on vähene usaldus sektori enda sees.
Aga kui hoopis (sarnaselt Põhjamaadega) kehtestaksid ennast ametiühingud ja survestaksid poeomanikke uksed varem sulgema? Ka sellist klassivõitlusega sarnanevat lahendust ma ei poolda – see süvendab põhjendamatut vastasseisu erinevate osaliste vahel.
Kõige lihtsam, selgem ja odavam on ikka sektoriüleselt tööjõukasutust reguleerida. Ehk eesti keeles öeldes – riik peaks kehtestama poodidele õhtuse ja nädalavahetuse lahtioleku ajapiirangud.
Kas ühiskonna heaolu väheneks kui näpistaksime paar tundi hilisõhtust poe-aega? Ei, enamus inimesi ei paneks tähelegi, kui poed näiteks kell 21 kinni läheksid. Kas oleks tegemist turukonkurentsi piiramisega? Ei, sest samad reeglid kehtiksid kõikidele. Kas oleks tegemist kuluka regulatsiooniga ühiskonnale? Ei, kulu on null!
Aga äkki kehtestaks siis ka tööajapiirangud politseile ja arstidele? See on lapsik probleemi naeruvääristamine, aga mitte tõsiseltvõetav argument. Kui politsei või meditsiin öösiti ei tööta, siis kaotab keegi elu. Midagi aga ei juhtu, kui keegi ei saa inimtühjas supermarketis südaöösel limonaadi osta.
Loomulikult lahendab ka turg pikaajaliselt ise kogu probleemi – läbi pankrottide ja turuosaliste koondumise. Nagu näiteks on juhtunud Põhjamaades, kus 2-3 kaubaketti müüvad suurema osa turumahust. Meie eesmärgiks peaks aga olema mitte konkurents välja suretada, vaid hoopis luua tingimused selle mitmekesisuse säilimiseks ning tööjõu suunamiseks tänasest kaubandusest kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar