Alo Lõhmus: valitsusasutuste koht on pealinnas, aga neis töötamine olgu võimalik ka maakondade elanikele
Vaid riigisisene raudteevõrk suudab linnadevahelisi vahemaid vähendada ning anda inimestele võimaluse osaleda Tallinna tööturul, olgu siis riigiametites või eraettevõtetes, ilma oma kodukohta samal ajal maha jätmata. Realistlik regionaalpoliitika võikski selle endale eesmärgiks seada, tõdeb Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.
Väga sobivalt just veidi aega enne kohalikke valimisi on valitsus avalikkuse ette lekitanud suurejoonelise kava kolida paljud riigiasutused Tallinnast välja. Näiteks Valga saaks endale keskkonnaagentuuri ja keskkonnainvesteeringute keskuse, Põlva riigimetsa majandamise keskuse, Jõgeva tubli portsu veterinaar- ja toiduametist, Rakvere Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse jne.
Plaan on üllas ning maakonnakeskustesse kolitavate kõrgepalgaliste ametikohtade arv eeskujulik, kuid kardetavasti on tegu n-ö intellektuaalselt huvitava ideega (kui tsiteerida klassikuid).
Juba praegu on ju näha, millist vastuseisu on tekitanud näiteks sisekaitseakadeemia Narva kolimise mõte. Tallinnas oma juured maasse ajanud ametnikud ja õppejõud ei soovi üleöö Narva asuda, kohapealt aga pole vähemalt esialgu võtta vajalikul hulgal kvalifitseeritud personali. Ja isegi kui oleks, tooks töötajaskonna täiemahuline verevahetus kaasa soovimatuid muutusi asutuse töö aktsentides ja kvaliteedis.
Kui valitsus peaks asutuste kolimise plaani tõesti ellu viima, siis võib olla üsna kindel, et pärast kolimisfanfaaride vaikimist hakatakse töökohti mõne aasta pärast vaikselt Tallinna tagasi tekitama, halvemal juhul neid lihtsalt dubleerides nii pealinnas kui provintsis. Viimaks tõuseb päevakorda kogu asutuse Tallinna tagasi kamandamine. Täpselt seda panebki valitsuse kava praegu ette kunagi Tartusse toodud haridusministeeriumi osas.
Põlise mittetallinlasena leian, et valitsusasutuste koht on üldjuhul ikkagi pealinnas, sest nii on lihtsalt ökonoomne ja mõistlik.
Niisugustest lakkamatutest ümberkorraldustest ei võida keegi peale kolimis- ja kinnisvarafirmade, kui muidugi mitte arvestada Toompeal istuvaid Pärdik-Välenäppu, Eeslit, Sikku ja Mesikäppa, kellel õnnestub kolimisi kureerides jätta mulje töisest tegevusest.
Põlise mittetallinlasena leian, et valitsusasutuste koht on üldjuhul ikkagi pealinnas, sest nii on lihtsalt ökonoomne ja mõistlik. See aga ei pea tähendama, et valitsusasutustes töötamine peaks olema ainult pealinlaste privileeg. Eesti on nii väike, et tänapäevase transpordivõrgu, esmajoones raudteeühenduste korral võib peaaegu iga nurka meie riigist vaadelda Tallinna-lähedase alana.
Juba praegusedki Elroni rongid võiksid sõita kiirusega 160 kilomeetrit tunnis, kuid raudtee olukorra tõttu saavad nad endale lubada vaid 120-kilomeetrist tunnikiirust, sedagi vaid loetud lõikudel. Ent sellest hoolimata suudab Tartu-Tallinna hommikune ekspress – juhul, kui ei ole käsil suuremahulisi raudteeremonditöid – vahemaa katta kahe tunniga. Nii mõnegi Suur-Tallinna servas elava pealinlase teekond kodunt tööle on ajaliselt sama pikk.
Kui kunagi saabuks aeg, mil rongid võiksid sõita 160-kilomeetrise maksimumkiirusega, tooksid nad inimesed Eesti sügavustest Tallinna kesklinna juba sama kiiresti nagu trollid ja bussid Tallinna kaugematest kantidest. Maakondadest Tallinnasse tööl käimine kasvõi viiel päeval nädalas muutuks sama loomulikuks nagu praegu näiteks Viimsist tööl käimine. Sellist regionaalpoliitilist efekti ei suudaks avaldada mitte ükski teine transpordivahend.
Soov säilitada ja arendada siseriiklikke raudteeühendusi on ka üks põhjusi, miks ühiskonnas on tekkinud vastuseis täiesti uue Rail Balticu trassi rajamisele, mis tõmbaks endale pikaks ajaks riigi ressursid ja tähelepanu.
Vaid riigisisene raudteevõrk suudab linnadevahelisi vahemaid vähendada ning anda inimestele võimaluse osaleda Tallinna tööturul, olgu siis riigiametites või eraettevõtetes, ilma oma kodukohta samal ajal maha jätmata. Realistlik regionaalpoliitika võikski selle endale eesmärgiks seada.
Töö, raha ja karjäärivõimaluste koondumine Tallinnasse (ja vähemal määral ka Tartusse) näib olevat lausa gravitatsiooniline tegur. See ei pruugi meile meeldida, aga me ei saa seda väärata, saame sellega ainult kohaneda. Tuhanded inimesed kohanevadki praegu Tallinna külgetõmbamise väega, jättes oma kodukandi maha ning kolides elama pealinna või selle veerele. Riigipalgaliste töökohtade näpuotsaga maakonnakeskustesse laiali jagamine seda tendentsi ei muuda, maakonnakeskuste senisest sujuvam ühendamine Tallinnaga aga küll.
Soov säilitada ja arendada siseriiklikke raudteeühendusi on ka üks põhjusi, miks ühiskonnas on tekkinud vastuseis täiesti uue Rail Balticu trassi rajamisele, mis tõmbaks endale pikaks ajaks riigi ressursid ja tähelepanu. Kas poleks ikkagi otstarbekam jätkata olemasoleva raudtee kaasajastamist, mis viib ju samuti Riiga, kuid ühendab ka meie oma pealinnaga enamiku Eesti maakonnakeskusi? Ent mõistagi on ju nii ahvatlev pidevalt kolida, ehitada, ümber korraldada…
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar