Jüri Nikolajev: sisekaitseakadeemia kolimine on nagu lõpmatu telesari lollideküla elust
Narvas jälgitakse sisekaitseakadeemia kolimisega kaasnevaid vaidlusi kui eestlaste omavahelist kiskumist, mille sisusse eriti ei süveneta, märgib ERRi korrespondent Jüri Nikolajev oma kommentaaris.
Narvakad, nagu ka teised normaalsed inimesed, on suutelised lõpmatuseni jälgima mitmeid asju, nagu elavat tuld, voolavat vett ja seda kuidas eestlased sisekaitseakadeemiat Narva kolivad.
See on nagu lõppematu telesari lollideküla elust, kus iga seeria algab tähtsa ja piduliku lubadusega saata idapiiri kindlustama suur ja priske lahmakas Eesti riiki. Ja lõpeb – ei tea mitmendat korda – piinliku tõdemusega, et kogu kära oli asjata ja nii rasvast tükki oma õue pealt ära anda kuidagi ei saa.
Mitte et Narva elanikel sellest suurt asja oleks. Sisekaitseakadeemia kolimise lõputut õudust jälgitakse kõrvaltvaataja pilguga, nagu tüüpilist eestlaste omavahelist kiskumist, mille eesmärk jääb tavanarvakale üsna ähmaseks. Et kas tullakse meid valvama, või saadetakse mundrimehed piirile võimast naabrit ärritama? Segane värk, mille suhtes kindlat seisukohta tavaliselt ei võeta. Põhimõttel, et kes neid eestlasi ikka mõistab.
Piinlik on aga seepärast, et vaidluse käigus lendab hulk jaburaid õigustusi, miks viisakal õppeasutusel Narva asja ei ole. Jätame kõrvale jutud õppekvaliteedi langusest (mis sisuliselt tähendab seda, et normaalne eestlane oma jalga Narva tõsta ei suvatse) – sellise suhtumisega ollakse siinmail harjunud. Rahanappuse argument on samuti mõistetav (aga samas, kes ütles, et piirialade kindlustamine on lust ja lillepidu ning odav ka veel peale kauba)?
Kuid hakata põhjendama akadeemia sobimatust piirilinna kohalike noorte ebalojaalsuse, või sellega, et kriminaalid õppeasutuse üle võtavad, nagu siin paar aastat tagasi väideti… Mis see veel on? Uus peatükk meie lõimumispoliitikas?
See kõik vajab ühte väga tähtsat asja, mida viisakas kõnepruugis nimetatakse poliitiliseks tahteks (rahvakeeli aga munadeks), mida postmodernsetel poliitikutel tavaliselt ei ole.
Peamine piinlikust tekitav tõik seisneb aga selles, et sisekaitseakadeemia Narva kolimise saagast on saanud järjekordne veniv ja lohisev reform, mida kuidagi viisakalt lõpetada ei suudeta. Inimesed, kes julgesid poliitilist kapitali riigimehelikele otsustele kulutada, ehk käituda, nagu Narvas öeldakse, põhimõttel mees ütles – mees tegi, on Eesti poliitmaastikult kadunud.
Loomulikult on see kõik raske, sest vajab üht väga tähtsat asja, mida viisakas kõnepruugis nimetatakse poliitiliseks tahteks (rahvakeeli aga munadeks), mida postmodernsetel poliitikutel tavaliselt ei ole. Oleks me veerand sajandit tagasi vingunud, et kallis, raske ja tülikas, elaks me siiani ENSV-s.
Arusaadav, et kogu sellest sisekaitseakadeemia õnnetust kolimisest tuleb nüüd kuidagi head nägu tehes välja vingerdada, ja midagi Narva ehitama hakata, et ettevõtmine päris totralt ei lõpeks. Ehitage siis pigem juba korralik bassein, sest kõlava nimega praktikabaas on piisavalt mõttetu, et selle peale raha kulutama hakata. Praktikal on siiani Narvas käidud ja kuidagi hakkama saadud.
Sisekaitseakadeemia võiks aga mõelda uuele nimele, sest praegune on muutunud riikliku haldussuutmatuse sünonüümiks.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: ERRi raadiouudiste kommentaar