Toomas Alatalu: Peterburi foorum – Kremli propaganda ja tegelik seis
Euroopa liidrid käisid Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil selleks, et õhutada Venemaad tegema Ukrainas esimest sammu, kuid õiges suunas, kirjutab poliitikavaatleja Toomas Alatalu oma analüüsis.
Jätkuv kriis ja sõda väsitavad kõiki. Nagu ka nendega kaasnev valetamine või – pehmemalt öeldes – lõputu hämamine. Kuid siiski on on Moskva ja Lääs pärast Krimmi okupeerimist ja Ida-Ukrainas algatatud kodusõda teineteisest vaid mööda rääkinud.
Mullu septembris, kui Venemaa alustas Süürias sõdimist ka kohapeal, tekkis lootus, et ehk ühine vastane – keda tuli küll paljude „omade“ hulgast välja selekteerida – toob suurvõimud kokkuleppele seal ja ehk seejärel mujalgi. Süüria kõneluste laialijooksmise järel aprillis sai selgeks, et „leppimine läbi Süüria“ ei tööta ja siis pandi kokkuleppele jõudmise lootused 16.-18. juunil toimunud Peterburi rahvusvahelisele majandusfoorumile (SPIEF). Täpsemalt selle juubelikogunemisele – üritus toimus 20. korda ja andis Putinile hea võimaluse meenutada, et kogunemise algataja oli toonane Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak.
SPIEFi on algusest peale peetud Läänemere piirkonna Davoseks (päris Davos asub Šveitsis ja seal arutatakse iga aasta algul maailma majanduse arengut). Võib väita, et asupaigast tulenevalt on just poliitikud SPIEFile eriti oodatud, paraku on neid Kremli poliitika tõttu viimasel ajal vähe kohale ilmunud.
Mullu esines SPIEFil Kreeka peaminister Alexis Tsipras ja koridorides kõlas palju hiina ja hispaania keelt. Märtsis 2016 toimus isegi SPIEFi väljasõidufoorum Uruguai pealinna Montevideosse, ent Peterburi ilmus vaid kolm märkimisväärset esindust Ladina-Ameerikast.
Hiina ärimehed aga saatsid sedapuhku oma presidenti tema samaaegsel visiidil Serbiasse ja Poola. Seda enam jäi silma Euroopa Liidu esindatus eesotsas üllatustulija, Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeriga, mis mõistagi tekitas lootusi, et ehk… Kohale tulid ka Itaalia ja Malta peaministrid Matteo Renzi ja Joseph Muscat ja ÜRO peasekretär Ban Ki-moon koos oma eriesindajaga Süürias. (Raske öelda, kas nende jutuajamisel Vladimir Putiniga andis viimane teada, et Vene kaitseminister Sergei Šoigu on parasjagu Damaskuses ehk siis räägiti jätkuvalt „leppimisest läbi Süüria“.)
Nüüd, kus SPIEF on selja taga, jääb tõdeda, et poliitiline vastasseis püsib, kuid laual on ka uued kaardid. Neist suurim on Putini pakutud Suur-Euraasia idee, mis tähendaks Euroopa Liidu, Euraasia Liidu ja Hiina summat. Seda esitledes tõstis Putin esile ainsat tippkülalist Aasiast – Kazakhstani president Nursultan Nazarbajevit, kellele Putin kõigi ees n-ö andis tagasi tavaliselt Putinile omistatava Euraasia Liidu idee. Tegelikult pakkus selle välja Nazarbajev juba 1994. aastal. Liidu keskus oleks idee kohaselt pidanud olema Saranskis, Mordva pealinnas.
Nazarbajev ehitas hiljem endale uue pealinna Astana, kus toimub EXPO 2017 – esimesena kogu endisel NSVL territooriumil. Nazarbajev andiski selgelt märku, et tuli Peterburi eeskätt kõiki Astanasse kutsuma.
Kui EL+EAL+Hiina on kõigest idee, siis veel juuni lõpus saavad India ja Pakistan Shanghai koostööorganisatsiooni liikmeteks ja on oodata ka Venemaa-Hiina partnerlusbloki väljakuulutamist. Euroopa ärimeestel oli Kremli Aasia-suunalisi kavatsusi mõistagi huvitav kuulata, ent arusaadavalt oli kõigi peamure Ukrainaga seonduva ületamine ehk sanktsioonide selja taha jätmine.
Paraku pole Vladimir Putini hoiak selles peaküsimuses muutunud. Läks nii, et ta rääkis poolteist päeva jutti ja jõudis end palju korrata. Ta alustas oma esinemisi Ukraina teemaga, jõudis sinna ikka ja jälle tagasi ning tegi seda oma teada-tuntud küsimust esitades: „Miks oli vaja korraldada riigipööre Ukrainas?“
Kremli tsaar on oma lähenemise õigsuses niivõrd kindel, et ilmselt ei märkagi, kuidas antud väide paneb täna teisi rohkem muigama kui mullu. Sest tema alluvad ise on jõudnud Venemaa saladusi avalikustada ja ka vormistada. Parim näide on see, et kui Putini mainitud ”riigipööre” toimus ööl vastu 22. veebruari 2014, siis mõned kuud tagasi vorbiti Venemaal valmis medal Krimmi vallutamises osalenute auks ja seal on peal operatsiooni alguse kuupäevana „20. veebruar 2014“. Elik vastus sellele, kumb alustas ja kes üksnes vastas, ripub nüüd avalikult kümnete tuhandete rinnal.
Mis puutub Junckerisse, siis too ei laskunud poleemikasse ja vastas lühidalt – sanktsioonide tühistamine algab Minski kokkulepete täielikust täitmisest. Noor Itaalia peaminister Renzi, kelle Putin koheselt komplimentidega üle puistas ja kellelt osavalt vastuseid nõutas (mida Vene telekanalid mõnuga näitasid), laveeris küll pikalt, ent lajatas siis vastu: „See, et USA Euroopale tegutsemist ette dikteeris, pole õige, ja teie ka teate, et see oli Euroopa riikide endi otsus.“ (Kusjuures seda Renzi vastust pole näha olnud ühelgi Vene telekanalil).
Renzi arendas loominguliselt edasi samuti kohal olnud ja väliskülalistest esimesena Putiniga kohtunud Prantsuse ekspresidendi Nicolas Sarkozy ootamatult välja käidud mõtte sellest, et Venemaa „kui tugevam, sest Putin on tugev“ võiks esimesena tühistada oma vastusanktsioonid. Peatselt seda ideed kommenteerima pidanud Putin andis mõistagi laveeriva vastuse. Omakorda Putini vastuseid kommenteerinud Renzi tegi aga ühel hetkel oma jutus pöörde, teatas, et ei tulnud rääkima mitte seda, mida saal temalt ootab ja ütles, et sanktsioonide faas tuleb selja taha jätta nii, et „Minski kokkulepete täielik täitmine kulgeks sääraselt, et Venemaa on peategija number 1“.
See oli enam kui selge üleskutse Venemaale teha midagi omapoolset. Sõnum, mis kõlas pärast Putini järjekordset heietust sellest, et Moskval pole asjaga mingit pistmist ja et Kiievil tuleks separatistide nõudmisel teha seda, teist ja kolmandat.
Nii jääbki kokkuvõttes üle tõdeda, et Euroopa liidrid käisid SPIEFil selleks, et õhutada Venemaad tegema Ukrainas esimest sammu, kuid õiges suunas.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli