Rain Kooli: raske uskuda, et meid juhivadki lohakad võhikud
Teadke, meie esindusdemokraatia ladvik – kui teid tabab meedia turmatuli, on see sellepärast, et me tegelikult pole ikka veel valmis teist algusest peale seda kõige hullemat arvama, tõdeb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli oma meediateemalises kommentaaris.
Ärma, Erma ja Ilves. Kolm sõna, mis täitsid läinud nädalal Eesti meediat hoolimata selle tegevuse majanduslikest alustest, sotsiaalsuse astmest või isegi erakondlikust kuuluvusest.
Kulmineerus kogu teema neljapäeva õhtul TV3 saates ”Kolmeraudne”, kus aset leidnud lageraie pani vägisi mõtlema, et kui presidendil on selline kantseleiülem, siis pole vaenlasi vajagi.
Aga üks suur põhimõtteline ja vaidlusalune küsimus tundus piki nädalat olevat see, kas president Toomas Hendrik Ilves siis teadis või ei teadnud, millised lepingud ja maksekohustused kaasnesid ettevõttega, mille ta abielulahutuse käigus endale sai.
Oli inimesi, kes olid valmis uskuma Ilvese sõnu selle kohta, et ta ei teadnud. Suurem osa – ka Eesti toimetustes – levinud suhtumisest kippus aga olema stiilis ”mis mõttes ei teadnud, kes see seda usub”.
Mis on huvitav. Sest see suhtumine räägib nii mõndagi meie kui inimeste, tegelikult isegi meie kui rahva kohta.
Kui me kahtlustame oma juhte pahatahtlikkuses, teadlikus skeemitamises ja korruptsioonimaigulistes mahhinatsioonides, teeme me neile komplimendi.
Ega me ju vestluste salvestisteta või konkreetset meilivahetust nägemata keegi kindlalt tea, mida Ilves ja temaaegne presidendi kantselei direktor Siim Raie omavahel rääkisid.
Seega lähtub see mainitud suhtumine eeldusest, et Ilves pidi teadma, mis värk Ermamaaga on. See eeldus aga lähtub omakorda ühest tõsiasjast.
Lähtub sellest, et meil on mingi sisseehitatud vajadus selle järele, et need, kes meist ülemaks on seatud – olgu nad siis valitud või välja valitud –, et need meist ülejäänutest ka paremad on.
Õilsamad, puhtamad, moraalsemad, aga ka targemad, virgemad ja suutlikumad.
Ning selle mõtteviisi kütkes on maru raske alla neelata võimalust, et aga äkki meid juhivad teinekord tõesti lohakad võhikud, vähemalt mingites asjades. See tundub nii uskumatu, et seda… keeldutaksegi uskumast.
Eeldatakse, et ei, ei ole võimalik – kuni keegi tõesti dokumentaalselt tõestatult paljastub lohakaks võhikuks.
Iroonilisel moel ongi siis nii, et kui me kahtlustame oma juhte pahatahtlikkuses, teadlikus skeemitamises ja korruptsioonimaigulistes mahhinatsioonides, teeme me neile komplimendi.
Anname märku, et me usume, et nad on ärksamad, osavad ja suutlikumad kui nad võib-olla seda tegelikult iial on.
Nii et teadke, meie esindusdemokraatia ladvik – kui teid tabab meedia turmatuli, on see sellepärast, et me tegelikult pole ikka veel valmis teist algusest peale seda kõige hullemat arvama.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio meediateemaline kommentaar