Rain Kooli: saastunud allikas, naiivne jooja ja palaganimeeleolu
Suur osa meie ühiskonnast suhtub infosse järjest rohkem kui lihtsalt meelelahutusse. Nõudliku ja vastutusrikka töö tegemine - valeväidete paljastamine, tõe tagaajamine ning tõelise meediakriitilisuse õpetamine - on aga jäänud ajakirjanduse ja koolide üha enam alamakstud ja ülekoormatud õlgadele, leiab ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma kommentaaris.
Äsja avalikustatud Jyväskylä ülikooli uuring osutab, et varateismeliste laste meedialugemisoskustes on palju puudujääke. Kuuenda klassi õpilaste meediaharjumused on seotud rohkem Youtube’i, Whatsappi, Facebooki, Instagrami, Spotify ja Snapchati taoliste sotsiaalmeediakanalitega kui päevalehtede või igaõhtuste uudistesaadetega, ning vaid kolmandik 12-aastastest oskab info allikatesse kriitiliselt suhtuda.
Paljud neist ei saa ka aru, mis vahe on reklaam- ja ajakirjanduslikul tekstil, või kuulujutul ning uudisel.
“Hea küll,” oleks lihtne mõelda. “12-aastased on tõesti alles lapsed, kasvavad, saavad suuremaks ja targemaks, küll nad hiljem ära jagavad.”
Ainult et ei jaga.
Teine Jyväskylä ülikooli uuring osutab, et meedialugemisoskustega on sama kehvasti ka gümnasistidel. Või no, mis gümnasistidel - igapäevatöö Eesti ajakirjanduses osutab suurepäraselt, et on lugematu arv täiskasvanud inimesi, kes ei tee vahet uudisel ja arvamuslool; uudises kajastatud allika ja toimetuse seisukohal; või üldse sellel, kes ajakirjanduses mis ülesannetes ja mis tööd teeb ning millised on selle töö viljad ja nende eripärad.
Rääkimata sellest, et veel suurem hulk inimesi leiab, et ajakirjandus teeb oma tööd valesti, kui:
1. ei kajasta positiivse eelhoiakuga neid seisukohti, mida see konkreetne inimene õigeks peab;
2. ega suhtu halvasti seisukohtadesse, mis tollele konkreetsele inimesele vastumeelsed on.
Nii et kokkuvõttes on olukord veel palju hullem kui see, et põhikooliõpilased ei saa aru, mis probleem on limonaaditehase turundusosakonna koostatud looga karastusjookide tervislikkusest.
Internet on drastiliselt nõrgestanud mitte ainult noorte, vaid ka täiskasvanute oskust infot meediakriitiliselt vastu võtta. Ning ei, üdini lihtsustatud kalduvus jagada meie infokeskkond “peavoolumeediaks” ning “tõeks” ei kinnita seda oskust ega räägi mingist varjatud tarkusest, vaid pigem vastupidi.
Internetti mahub peaaegu piiramatult kraami ning see kõik pole kaugeltki väärtuslik. Näiliselt usutavas ning peaaegu teaduslikuna paistvas vormis võib leida kinnituse sisuliselt mis tahes väitele, ükskõik kui jabur see ka poleks.
Suur osa meie ühiskonnast suhtub lisaks infosse üleüldse järjest rohkem kui meelelahutusse - sest mida isegi poliitilikute omavaheline sotsiaalmeediasõda või suvaliste utreeringute loopimine erakondlikes kanalites muud ikka on kui üks šõu.
Nõudliku ja vastutusrikka töö tegemine - valeväidete paljastamine, tõe tagaajamine ning tõelise meediakriitilisuse õpetamine - on kahe institutsiooni* üha enam alamakstud ja ülekoormatud õlgadel. Üks neist on ajakirjandus ja teine kool.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
* viimasel ajal kasvaval määral ka kolmanda institutsiooni - kodanikuühiskonna
Allikas: Vikerraadio kommentaar