Maris Jõks: eestlaseid, venelasi ja soomlaseid
Eelmisel nädalal rääkisime sõnadest, mille mitmuse osastavas käändes on lubatud nii si- kui ka seid-lõpp. Näiteks tõelisi ~ tõeliseid, raskusi ~ raskuseid. Need sõnad on ne- või s-lõpulised, kolmesilbilised ja kolmandas vältes. Siia kuulub ka hulk rahvusenimetusi: eestlane, soomlane, lätlane.
1980. aastal, kui need rööpvormid lubatuks kuulutati, käis sinna juurde üks klausel: lane-, line-, kene- ja mine-lõpuga sõnades tuleks nõudlikumas tekstis seid-lõpulist mitmuse osastavat siiski mitte kasutada. Nii et ei ole küll päris vale kirjutada eestlaseid, tööliseid, lõokeseid ja laulmiseid, aga see on ebasoovitatav.
Kümmekond aastat hiljem ei leitud sel „nõudlikuma teksti” klauslil enam mõtet olevat, sest noorem põlvkond käänas rahumeeli kõiki neid sõnu seid-lõpuga. Siiski on ka viimases õigekeelsussõnaraamatus kirjas, et mainitud sõnad käänduvad pigem si-ga, ehkki võimalik on ka seid-lõpp.
On aga terve hulk rahvusenimetusi, kus seid-lõpp ei tule kõne allagi: näiteks venelane, leedulane, ungarlane – sest need on küll ne-lõpulised, aga mitte kolmesilbilised ega kolmandavältelised sõnad. See jutt on filoloogile; iga kõneleja peaks aga kuulma ja tajuma, et venelaseid, leedulaseid ei kõla kohe kuidagi. Rütm lonkab. Eesti keeles nimelt ei saa olla rõhutus silbis täishäälikuühendit. Nii et neis sõnades on ainuõige si-lõpp: venelasi, leedulasi.
Kui rahvusenimetusi tuleb loetleda, võiks kõiki käänata si-lõpuga, et ei tekiks sellist loetelu: eestlaseid, venelasi, soomlaseid, leedulasi. Samuti võib norida selliste fraaside kallal nagu tõelisi raskuseid või õhtuseid jooksmisi. Üht tüüpi sõnu peaks käänama ühtmoodi.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio "Keelesäuts"