Kätlin Konstabel: hulk tegemata meediatööd – kuidas testida presidenti

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. (Foto: erakogu)
23.09.2016 17:29
Rubriik: Arvamus

”Kui presidendikandidaatide rahvale presenteerijad oleks üritanud mõelda rohkem sellele, kuidas saada kandidaatide olulistest omadustest parimal võimalikul viisil aimu, oleks valimiskogule laekunud nende presidendiks sobivuse kohta oluliselt rohkem väärt infot kui niisama teada-tuntud teemadel küsimuste kordamise kaudu,” kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel oma arvamusloos.

Mäletate seda stseeni filmist „,Mehed mustas“, kus Will Smithi kehastatud tegelane pannakse koos mitmete tublide ohvitseri moodi inimestega mingeid teste tegema? Nad kõik istuvad äärmiselt ebamugavates toolides, paberi jaoks pole alust ollagi, toimub üldine nihelemine. Smith on ainus, kes tuleb mõttele ruumi keskel leiduv laud enda juurde sikutada, et normaalselt kirjutada saaks. Ühtäkki oli testitegemise tavapärasest olukorrast saanud hoopis tohutult informatiivne käitumiseksperiment.

Presidendivalimiste kampaaniaga seotud saateid vaadates, kuulates ja lehte lugedes olen imestanud ühe asja üle – et kellelgi kajastajatest pole tulnud pähe kontakti võtta personalivaliku- ja otsingu firmadega. Et küsida, kuidas teeks nemad oma suurte kogemuste juures kindlaks, kes oleks see kõige parem president.

Tõesti, see pole tavaline personalivaliku olukord – sest otsuse selle kohta, kes presidendiks saab, teevad ühed inimesed, aga infot, mis selle otsuseni viib, edastavad hoopis teised. Kui personaliotsingufirmadel olla vahel kombeks valituks osutunud kandidaadile, kellest poole aasta jooksul selgub, et ta antud ametisse ikka ei sobi, asendaja leida, siis presidendiga nii teha ei saa.

Seega on päris oluline küsida, et kuidas võiks laekuv info olla maksimaalselt kvaliteetne hea otsuse tegemiseks ja minimaalselt oleks emotsionaalset eksitavat müra.

Mängime personalivaliku mõttega

Presidendile vajalike kompetentside ja omaduste kohta saab aimu, kui vaatame põhiseadusest talle ülesandeks pandud kahtekümmet tegevust.

Lastagu välispoliitika asjatundjatel lisaks kirjeldada lühidalt seda, mis kõige halvemal juhul võib viie aasta jooksul maailmas toimuda ja kuidas tuleks Eesti presidendil seal toimetada. Riigi siseelusse puutuvaga tehtagu samamoodi.

Kui presidendiametist tulenevad kindlad ja võimalikud tegevused on teada, saamegi neist saab tuletada vajalikud isikuomadused, saab koostada hea kandidaadi profiili. Kirja saanud omadused võiksid olla võimalikult selged ja üheselt mõistetavad. Kui öelda näiteks „moraalne majakas“, siis peaks selge olema, kas mõeldakse eeskujulikku isiklikku elu, kõnedesse pandud kõlavaid põhimõtteid või midagi hoopis kolmandat – muidu tekib suur segadus.

Omadusi sai ilmselt täitsa mitu ja küllap mõned neist on vastasmärgilised. Kuna universaalset inimest ei leidu ka presidendikandidaatide seas, siis võiks taas eksperte appi võttes teha omadustest pingerea – ühed on kriitilisemad kui teised.

Järgmine vaatenurk võiks olla see, kas tegemist on muudetava või pigem stabiilse, võib-olla lausa kaasasündinud omadusega. Presidendikandidaat ei pruugi näiteks olla mingi valdkonna valmis ekspert, aga teadmised on omandatavad – seega on määrav küsimus, milline on inimese loomupärane nutikus, õppimisvõime ja ka soov ise targemaks saada.

Edasi

Kui meil on teada vajalikud omadused, tuleks neid kandidaatidel nüüd kuidagi mõõta – see on koht, kus valimiste kajastajad peaksid tegema tõhusat mõttetööd. Sest hindamine ja mõõtmine pole lihtne.

Mingis olukorras on see, kui lasta inimesel endal hinnata oma loomujooni (olgu siis isiksusetesti abil või vesteldes), päris hea viis temast pilti saada. Paraku on antud juhul tegemist olukorraga, kus kandidaatidel on kange soov end väga heas valguses näidata. Seega objektiivset pilti enesekohased hinnangud praegu kohe kindlasti ei anna. Saame vaid aimu sellest, kuidas presidendikandidaat arvab, et ta võiks rahvale ja eelkõige valimiskogu liikmetele meeldida – millist käitumist, hoiakuid ja teadmisi tuleks selleks demonstreerida.

Endal ühe või teise ülipositiivseks peetud omaduse rõhutamine annab aimu sellest, et inimene ei häbene ennast kiita, mitte tingimata selle omaduse tõelisest esinemisest. Kõik me teame ka, et arukuse ja teadmiste hindamisel õppeasutused millegipärast ei usu väga sellesse meetodisse, et lihtsalt küsida suurelt või väikeselt õpilaselt, kas tarkust on piisavalt.

Kui inimeste enda arvamist kõrge sotsiaalse soovitavusega olukorras usaldada ei saa, siis tulevad appi teiste hinnangud. Need põhinevad aga alati lünklikul infol, mis on seotud keskkonnaga, kus konkreetse inimesega on kokku puututud või mis allikaist teadmisi saadud (näiteks laste iseloomu hindavad vanemad ja õpetajad ei ole kaugeltki alati selle osas üksmeelel, sest nad näevad last väga erinevates olukordades). Organisatsioonides lastakse inimest hinnata nii sama taseme kolleegidel kui ka alluvatel ja ülemustel, siis saab pilt täielikum.

Seega, oletagem näiteks, et kui presidendile vajalikuks omaduseks peetakse kiiret otsustusvõimet, siis võiks kandidaadi selle omaduse kohta küsida erinevatelt inimestelt – mitte ainult tema abikaasalt või endiselt sõbralt, kellest korraga on saanud suur vaenlane ja kes väga tahab rääkida.

Hea meetod inimese omaduste üle otsustamiseks ja tulevaste käitumiste ennustamiseks on muidugi tema seniste tegemiste vaatamine. Kas konkreetne kandidaat on siiani tegutsenud edukalt olukordades, kus on läinud vaja kas või sedasama näiteks toodud kiiret otsustusvõimet või nutikust? Tõsi, see hindamismeetod ei arvesta, et kandidaadid on erineva vanuse ja kogemustepagasiga – nii saavad kõik, kes Eesti taasiseseisvumise ajal juba aktiivselt tegutsesid, enda isamaalisust, kindlameelsust ja pingetaluvust selle ajaga illustreerida, noorematel taolist võimalust pole.

Kompenseerimaks antud puudujääki võib ühe või teise omaduse või teadmise kindlakstegemiseks panna inimese kujuteldavas personalivaliku protsessis olukorda, milles hakkamasaamiseks on tal seda omadust lihtsalt kiiresti vaja. N-ö laboris loodud olukord pole eales sama kvaliteediga kui reaaleluline, aga mingit infot ikka saab.

Milleks see kõik?

Milleks kogu see mõttemäng, võib nüüd küsida. Selgitan.

Mulle näib, et kui kandidaatide rahvale presenteerijad oleks üritanud mõelda rohkem sellises võtmes (oluline omadus – kuidas me sellest parimal võimalikul viisil aimu saame), oleks võinud saada nende presidendiks sobivuse kohta oluliselt rohkem väärt infot kui niisama teada-tuntud teemadel küsimusi korrates.

Küsimus või kandidaadi ette pandud ülesanne, usutlus kellegi kolmandaga võiks olla kokku pandud selge sihiga – saada teada midagi uut, tõesti olulist selle inimese ja tema arusaamiste kohta. Kui tahetakse teada, kellel kandidaatidest on mingit olulist omadust rohkem või vähem, söödetagu neile ette võrdses koguses vastavale omadusele sihitud küsimusi või kas või mängulisi eksperimente. Muidu meenutab see olukorda, kus ühel inimesel lastakse nutikuse tõestamiseks akadeemilise teste teha, teisele aga antakse kätte aabits (sest testi ei viitsinud kuskilt otsima minna) ja kolmandalt küsitakse, et kui targaks ennast pead.

See pole lihtsalt see, et oleks kena ja viisakas kandidaate võrdselt kohelda. Eksponeerimise efekt – mida rohkem mingi objekt inimeste silme ees figureerib, seda rohkem kipub see meeldima – ei toimi mitte ainult reklaamimaailmas, ikka mujal ka.

Kui läheb närvi, pole tingimata süüdi

Jah, võib testida ka olulistele kohtadele kandideerijate stressitaluvust. Küsida isiklikke, kiuslikke, miljoneid kordi korratud või ei tea kust tulevaid ootamatuid küsimusi. Ent sellisel juhul peaks olema küsijal ka selgelt endal teada, et just seda omadust ta järele proovida tahabki. Kui küsimuste ainus eesmärk on oma oskusliku sõnaseadmisoskusega eputamine või lootus, et närvi aetud inimese käest saab teada püha tõe mõne tema varjatud eluseiga kohta või õnnestub kätte saada loo pealkirjaks sobiv emotsionaalse fraas, on asi viltu.

Maailma üks psühholoogiastaare Paul Ekman on rääkinud, et kahtlustavad inimesed kipuvad tegema nn Othello viga – nähes kedagi närvilisena, arvavad kohe, et tegemist on suure pettusega ja unustavad ära, et pelgalt pidev aluseta kahtlustamine ja torkimine võib inimese samuti väga endast välja viia. Kui sellise veani viivaid vabavormilisi stressitaluvuse teste liiga palju tehakse ja „läks närvi, ju seal midagi ikka valesti on“ arvamist valija rollis inimeste seas palju on, ei saa oluline ametikoht mitte kõige sobivamale kandidaadile.

Sisuliste argumentide asemele astub sel juhul meediapildi abil loodud emotsionaalne mulje.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.


Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar
  • foto
    Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud
    Eile

    Me oleme unustamas, kuidas tänada ja kuidas tänamisele vastata.

  • foto
    Andres Laiapea: Vabaerakonna populismist ja erakondade rahastamisest
    Eile

    Poliitikas on probleemidele võimalik reageerida kolmel erineval moel: neid ignoreerida, hakata otsima tõesti toimivaid lahendusi või üritada neid poliitilise omakasu huvides lihtsalt ekspluateerida, soovimata neid tegelikult lahendada. Halvas mõttes populistid kalduvad tegema sageli viimast, kirjutab MTÜ Radikaaldemokraadid endine juhatuse liige Andres Laiapea erakondade rahastamisest.

  • foto
    Rain Kooli: Eesti vajab endiselt korralikku logo
    16.01

    Ootused olid kõrgel, kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS esitles läinud reedel… jah, õiguspoolest mida? Eelneva sõnakasutuse järgi otsustades olid paljud, ka reporterid ja toimetajad, arvamusel, et esitletakse uut Eesti märki. Lööklauset. Midagi omaaegse palju furoori tekitanud Welcome to Estonia asemele.

  • foto
    Risto Kask: kas Nõmme sild on kunst või farss?
    13.01

    Möödunud aasta hilissügisel alustas Tallinna linn Nõmme silla, tuntud ka kui Ehitajate tee kergliiklussilla, rekonstrueerimistöödega. Tööde käigus avaldasid paljud inimesed pahameelt. Mõne elaniku hinnangul tuleks tõsiselt kaaluda silla lammutamist ning rajada uus, moodne ja kaasaegne sild.

  • foto
    Rootsi politsei juht: see ei ole see Rootsi, mida me tunneme "Bullerby lastest"
    12.01

    Rootsis on 53 probleemset piirkonda, millest 15 kuuluvad eriti raskesse kategooriasse. Areng nendes peamiselt sisserändajatega asustatud, harimatumates ja vaesemates linnaosades on Dan Eliassoni sõnul Rootsi suurim siseturvalisusega seotud probleem.

  • foto
    Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
    12.01

    Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?

  • foto
    Erik Gamzejev: kui nüüd elu Ida-Virumaal paremaks ei muutu, siis millal veel?
    11.01

    Kui lõppenud aasta oli Ida-Virumaa jaoks suuresti tulekahju kustutamise aasta, siis uus võiks saada stardipauguks ülejäänud Eestile järele rühkimisele, leiab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev oma arvamusloos.

  • foto
    Olav Anton: turbulentse poliitika aasta?
    11.01

    Välispoliitiliselt tuleb kahtlemata väga dünaamiline aasta. Trump ja Brexit, aga ka valimised Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis on vaid mõned märksõnad, millest piisaks isegi mitme poliitika-aasta sisustamiseks. Tuntavalt turbulentne on ka Euroopa Parlamendi Presidendi valimine, kus määramatust tuleviku suhtes on rohkem kui selgust. Eestis on rahulikum kui mujal maailmas, kuid poliitilisi keeriseid jätkub meilegi.

  • foto
    Erle Loonurm: 21. sajandi vaatemäng – infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud
    10.01

    Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta, kirjutab Erle Loonurm oma essees.

  • foto
    Rain Kooli: libauudiste nimetamine alternatiivmeediaks on nagu kutsuks välikäimlat alternatiivrestoraniks
    09.01

    ”Alternatiivmeediaks kutsutavate meedialaadsete toodete hulgas tuleb eristada kaht hoovust: libauudislehekülgi ja veendumusmeediat,” märgib ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma arvamusloos.

  • foto
    Erkki Bahovski: Eesti – endisest Nõukogude liiduvabariigist uljaks Põhjamaaks?
    09.01

    Eesti peab ikka veel tõestama, et pole enam endine Nõukogude liiduvabariik, kuid abi saab ÜROst, kommenteerib Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski.

  • foto
    R2 Agenda | Neil Strauss: demagoogide võimu on kindlustanud hirmust juhitud ahelreaktsioon
    09.01

    R2 saate "Agenda" toimetajad kohtusid Los Angeleses seitsmel korral NY Timesi bestselleri tiitli pälvinud kirjaniku Neil Straussiga, kelle sulest pärinevad muu hulgas raamatud "The Game" ja "The Truth". Straussi hinnangul on parem-populistide võimule tuleku taga eelmisel kümnendil alanud ahelreaktsioon, mida juhib hirm.

  • foto
    2016. aasta ERR.ee arvamuses: testi, kas tead, kes mida ütles
    08.01

    ERR.ee arvamustoimetaja Rain Kooli koostas rahvusringhäälingu jälgijatele viktoriini, mis põhineb möödunud 2016. aastal arvamusküljel avaldatud artiklitel. Seega kõik õiged vastused on leitavad ERR.ee portaalist. Mõnusat lahendamist!

  • foto
    Meediakommentaar: Delfi valetas. Aga kellele on see kasulik?
    05.01

    Gorbatšov on surnud, paavst kuulutas Donald Trumpi pühakuks, Eesti televaatajad vaatasid aastavahetusel kõige enam Vladimir Putini kõnet. Mis on neil uudistena näivatel infokildudel ühist? Õige vastus on: need kõik on valed.

  • foto
    Mari-Liis Jakobson: mis on Eesti rahvusriigi mõte?
    06.01

    Teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on, pakub politoloog Mari-Liis Jakobson oma arvamusloos.

  • foto
    Andres Siplane: pöörased sõnumid ajavad segadusse? Appi tuleb mister Popper
    06.01

    Kõik sellised väited, et kaksiktornidesse lennutas lennukeid USA valitsus ise või et Baltikumi snaiprid tulistasid Maidanil inimesi või et ma olen puhas nagu prillikivi või et tegelikult kõik Süüria inimesed armastavad Assadit või et laste prostitutsioon on nüüd Californias legaalne, on tegelikult falsifitseeritavad ehk nende tõepärasus on mõõdetav. Küsimus on selles, kas väite esitaja või vaidlustaja on nõus teatud tingimuste täitudes ka nendest väidetest loobuma ja nurgas häbenema.

  • foto
    Kaupo Meiel: ausammas vaidlusele
    05.01

    Võiks püstitada monumendi vaidlusele kui sellisele. Parem ju halb vaidlus kui hea diktatuur ja see oleks siis Eesti viimane riiklik ausammas, kõigi ausammaste ema ning hea traditsiooni kohaselt kole nagu öö ja kallis kut' kurat, leiab kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

  • foto
    Allan Aksiim: Objektiivne demagoogia, torn ja torniõu
    05.01

    Varro Vooglaid tegeleb demagoogiaga. Elegantselt, kaasanoogutama panevalt, kuid siiski demagoogiaga. Jutt käib siis Lauri Tankleri kommentaarist portaali Objektiiv artiklile, kus refereeriti Washington Examineri väidet, et Californias legaliseeriti laste prostitutsioon, ja Varro Vooglaiu vastulausest sellele.

  • foto
    Varro Vooglaid: ERR süüdistab Objektiivi alusetult libauudiste levitamises, soovimata rääkida oma enda libauudistest
    04.01

    ERRi püüdlus süüdistada portaali Objektiiv alusetult libauudiste levitamises on tähelepanuväärne olukorras, kus rahvusringhäälingu enese tegelike libauudiste levitamises ei nähta mingit probleemi, kirjutab Varro Vooglaid oma vastulauses.

  • foto
    Alo Lõhmus: registrisse kandmata hinged
    04.01

    Omavalitsuse Eesti kaardilt kadumine on radikaalne, kuid kahtlemata mõjuv motivaator oma tegeliku elukoha rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seega on põhjust loota, et vähemalt rahvastikuregistri saame lähiaastail eeskujulikku korda, olgu siis lood rahvastiku enesega, kuidas nad parajasti on, leiab Alo Lõhmus oma arvamusloos.

  • foto
    Rauno Vinni: haldus- ja riigireformi õnnestumiseks peab uus koalitsioon suurelt mõtlema, madalalt alustama ja kiirelt liikuma
    04.01

    Riigireform on midagi enamat kui haldusreform ja regionaalhalduse ümberkorraldamine. Riigireform hõlmab ka esindus- ja osalusdemokraatia arendamist (kodanike ja riigi lähendamine, põhiseaduslike institutsioonide reform) ja riigivalitsemise moderniseerimist (ümberkorraldused muu avaliku sektori toimimises). Eesmärk on võimekas, usaldusväärne ja jõukohane riik, kirjutab Rauno Vinni oma arvamusloos.

  • foto
    Lauri Tankler: seaduslikust laste prostitutsioonist, Objektiivselt
    04.01

    Libauudised, pahatahtlikud ja eksitavad pealkirjad nõuavad nii ajakirjanikelt kui lugejatelt üha enam tähelepanelikkust ja allikakriitikat, kommenteerib ERR-i korrespondent Lauri Tankler portaali Objektiiv tegevust.

  • foto
    Edetabel 2016: ERR.ee loetuimate lugude nimekiri tipnes hittloo tavatu esituse, spordi ja hinnatud kolleegi surmaga
    03.01

    2016. aasta loetuim-vaadatuim lugu ERR-i portaalides oli Briti baritoni Peter Brathwaite’i esitus Curly Stringsi palast ”Kauges külas”. Järgnesid jalgpalli EM, olümpiamängud ja Aarne Rannamäe surm. Sekka mahtus ka välisuudis Leedu presidendist, kes keeldus Vene telekanalile intervjuud andmast.

  • foto
    Rain Kooli: et vari kaoks
    02.01

    Nii mõnigi meist tunneb – nii isiklikul kui ka ühiskondlikul pinnal, et pärast läinud aastat läheks seda tõesti vaja. Head. Paremat.

  • foto
    Nestor: kõige vähem aitab meid edasi tigedus ja sapp
    01.01

    ERR.ee avaldab riigikogu esimehe Eiki Nestori uusaastatervituse.

  • foto
    President Kaljulaid: ohud ja riskid sünnivad vaikimisest ja otsustamatusest, mitte tegutsemisest
    01.01

    Soovin teile oma peaga mõtlemist, otsustusjulgust ja enesekindlust. Oskust jagada tunnustust ja vastu võtta kriitikat. Ja soovin, et meil kõigil oleks aega ja jõudu lihtsalt elust rõõmu tunda, ütles president Kersti Kaljulaid oma esimeses uusaastapöördumises.

  • foto
    George Soros: avatud ühiskond vajab kaitsmist
    30.12

    Avatud ühiskond on kriisis ning suletud ühiskonna erinevad vormid – fašistlikust diktatuurist maffiariikideni – tõstavad pead. Kuna valitud juhtidel pole õnnestunud vastata hääletajate õigustatud ootustele ja pürgimustele, on valijaskond vabanenud valdava osa demokraatia ja kapitalismi versioonide lummusest. Lihtsustades öeldes – paljud inimesed tunnevad, et eliit on varastanud nende demokraatia, kirjutab filantroop Georg Soros väljaandes Project Syndicate.

  • foto
    Heategevuskool 9: vasak käsi ärgu teadku, milleks parem annab?
    30.12

    Kas oma annetustest rääkimine muudab heategevuse ebasiiraks ja seega justkui vähemväärtuslikuks? Vastupidi – rääkimisega saab toetust mitmekordistada, tuues oma eeskujul annetama ka sõpru ja tuttavaid, kirjutab Urmo Kübar ERR-i heategevuskooli viimases arvamusloos.

  • foto
    Rain Kooli: aeg ongi liigestest lahti
    30.12

    "Shakespeare’i mainitud aeg ei ole tegelikult iial liigestes kinni. Kui on, siis on see olemine vaid näiline või juhuslik. See tähendab, et igaüks, kes soovib head ja elamisväärset maailma, peab selle eest iga päev üha uuesti oma valikute, otsuste ja sammudega seisma," kirjutab ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma aastalõpuessees.

  • foto
    Indrek Kiisler: põgenemine iseenda eest ehk ees on karmid ajad
    30.12

    Euroopa ja Eesti koos temaga on sattumas keerisesse, mis paiskab meie elukorralduse täiesti pea peale. Indrek Kiisler kirjeldab aastalõpukommentaaris musti stsenaariume.